Tiit Pruuli: Kas Hiina mõjutab Eesti majandust?

Kas Hiina mõjutab Eesti majandust? Nõnda küsisid mõned, kes kohkusid dalai-laama visiidile järgnenud Hiina Rahvavabariigi reaktsioonidest, kommenteerib ettevõtja Tiit Pruuli.

Järgneb Pruuli arvamuslugu, mille ta isiklikult saatis ka Best Salesile.

Muidugi saab ja muidugi mõjutab. Suuruselt maailma teine majandus, positsioon, kuhu Hiina eelmisel aastal jõudis, mõjutab kõiki maailma riike. Meediaväljaanded on täis lugusid Hiina majandusliku mõjujõu erinevatest aspektidest. Kui asju aga meie seisukohalt detailsemalt vaadata, selgub, et juttu on rohkem, kui asjal tegelikku sisu.

Eestlaste arvamused Hiina rollist Eestis lähevad üsna kardinaalaselt lahku. Kui Edgar Savisaar usub, et „Hiina kaart võib päästa Eesti“ (Pealinn 10.08.2009), siis teised kommentaatorid, kes Hiina olukorda täpsemalt jälgivad, on märksa tagasihoidlikematel positsioonidel.

Majandus ja poliitika

Esmalt teeme selgeks, et Hiina hiljutises poliitreaktsioonis ei ole midagi erilist, vaid see on taevapoegade tavapärane püüe oma nägu säilitada. Mõned näited erinevatest teemavaldadest. 1995 vihastas Hiina juhtkond USA peale, kes andis viisa Taiwani president Lee Tenghuile, kui too käis Cornelli ülikoolis loenguid pidamas. 1997 võttis puna-Hiina ette propagandarünnaku, kui Islandi peaminister David Oddsson kohtus Taiwani asepresidendi Lien Chaniga. Hiina seadis maailma valiku ette ka läinud aastal, kui toimus Nobeli preemia laureaadi Liu Xiaobu austamistseremoonia. Kui aastal 2000 toimus Tallinnas uiguuride kongress, esitas Hiina Rahvavabariik diplomaatilise noodi Eestile. Aasta eest ilmus majandusteadlaste Andreas Fucsi ja Nils-Hendrik Klanni uurimus „Paying a Visit: The Dalai Lama Effect on International Trade“, mis vaatleb, kuidas on Tiibeti liidri välisvisiidid mõjutanud Hiina majandussuhteid oma partnerriikidega. Tegu ei ole mingi poliitilise vahu, vaid tabeleid ja numbreid täis täppisteadusega. Autorid sedastavad kokkuvõtteks: „Meie tulemused lubavad oletada, et süstemaatiline kaubavahetuse vähendamine on põhjustatud ainult kohtumistest riigipeade või valitsusjuhtidega, mitte madalama taseme ametnikega. Poliitiliste juhtide kohtumiste tulemusena Dalai-Laamaga on vähenenud nende riikide eksport Hiinasse 8,1% või 16,9%, sõltuvalt uuringuks kasutatavast metoodikast. Me leidsime veel, et „dalai-laama efekt“ puudutab ainult masinate ja transpordivahendite ekspordi vähendamist Hiinasse ja selle mõju kadus kaks aastat pärast visiiti.“
Eesti teatavasti ei ole võimeline eksportima ei masinaid ega transpordivahendeid. Küll aga peame neid importima, ka Hiinast. Saatuse iroonia oli see, et samal ajal, kui tema pühadus Tallinna vanalinnas jalutas, tegid Eesti Raudtee ametnikud jõupingutusi, et Tiibeti usujuhiga ei satuks neil tänavail juhuslikult kokku Hiina konsortsiumi CCOEC/BRC esindajad, kes olid samal ajal Tallinnas, et allkirjastada üht suurimat kaubandustehingut kahe riigi vahel. Nimelt ostis Eesti Raudtee Hiinast 16 manöövervedurit, ehk siis transpordialaseid masinaid.

Bilateraalsed majandussuhted

Eesti ja Hiina majandussuhteid iseloomustab päris hästi EV välisministeeriumi Pekingi saatkonna kodulehekülg. Seal on ilusas sõnastuses jutt, millest 90% on ajalugu või tänaseks juba ebatõene informatsioon. Nii ei ole Tartus enam ettevõtet Tarkon, vaid Hanza Tarkon, millel pole Hiinaga mingeid seoseid, Scandi Floorsi puitaluste tarned lõppesid mitme aasta eest, ka Klementi ei valmista oma toodangut enam allhangetena Hiinas. On õnneks ka positiivseid näiteid. Head koostööd kiidavad Baltika kommunikatsioonijuht Merit Välba ja Marati juhatuse liige Alo Lepp. Viimane rõhutab garanteeritud kvaliteeti, mida ettevõtte Hiina poolsed partnerid pakuvad. Eduka näitena võib mainida veel Marcel Vichmanni osalemist kinnisvaraarenduses Macaus. Oma esindaja kaudu ajab Hiinas äri alkoholitootja Liviko. Hiinas on olnud võimalik osta Saareki külmutatud metsamarju ja olümpiamängude ajal ka Valio Eesti juuste. Partnerit otsib praegu Tere piimatööstus. Me kasutame Eestis KÕU internetti, mille seadmed koos tarkvara ja seadistusega on pärit Hiina korporatsioonilt ZTE, neid ridu tipin ma Lenovo Thinkpadiga jne jne.
On veel alasid, kus Eesti võiks võita rohkemgi, kui seda seni on tehtud. Tuhat Hiina turisti aastas on kindlasti liig väike number. Meie kõrghariduse majanduseisu võiks parandada mitte sada, vaid tuhat hiina tudengit aastas. Aga see kõik on kahjuks riisitera suures meres.
Enimräägitud teema on transiidialane koostöö hiinlastega. EV Hiina saatkonna kodulehelt loeme, et „Hiinale on huvipakkuv Eesti hea transpordiinfrastruktuur, mis võimaldab kasutada Eestit ümberlaadimispunktina teel Lääne-Euroopasse ja ka Venemaale“. Juba 1998. aastal ütles toonane väliminister Toomas Hendrik Ilves: „Viimasel ajal on konkreetseid jooni omandanud perspektiiv, et meie idasuunaline transiit ei piirdu ainult Venemaaga, vaid haarab ka Hiina ja Kesk-Aasia riigid.“ Juhtusin ise juures olema, kui mõni aasta varem sai alustatud tööd, et Hiina kaupade liikumise vahenduslülideks võiksid olla Eesti raudteed ja sadamad. Hiina roll maailma transpordi- ja laevandussektoris on tohutu suur, seega oleks tegu nagu tõsise teemaga. Maailma viie suurima konteinerfirma seas on kaks Hiina riigiettevõtet: China Shipping ja Cosco. Eestis on käinud maad kuulamas logistikahiid Chinatrans. Tõsi, selle 15 aastase töö tulemus on see, et mitmed olulised Hiina logistika ja laevandusettevõtted teavad nüüd, et Eesti on olemas. Midagi põhimõttelist aga käivitunud ei ole.
See et Vene-Eesti piiril kaubad ei liigu, on hiinlastele hästi teada. Seega on meie suhted Venemaaga üheks oluliseks takistuseks ka transiidialaseks koostööks hiinlastega. Kuigi on inimesi, kes tahaks seda veel Ämaris proovida, võiks vist unustada jutud Hiina transiidist, sellest ei tule lähiajal midagi välja. Mida hiinlased tõenäoliselt tahaks, on kanna kinnitamine mõnes siinse piirkonna sadamas. See on aga selgelt poliitiline otsus, millest iseenesest võiks Eestile kasugi olla.
Kindlasti ei saa öelda, et EV välis- ja majandusministeerium ei ole Hiina-suunal suhete ajamisega vaeva näinud. Ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on pingutanud, Šanghais tegutseb lausa EAS-i esindus. Huvi tundub siiski vähene olevat, pisikeseks näiteks kas või see, et hiljuti koos Soome Fintraga välja pakutud seminarist „Doing Business in China“ ei soovinud osa võtta ükski eesti ettevõtja. Põllumajandusminister Seedriga pidi sel sügisel Hiinasse sõitma nii ministeeriumiametnikke kui ka ettevõtjate delegatsioon. Kui ministrile ei antud viisat, loobusid sõidust ka ametnikud ning ettevõtteid on „delegatsiooni“ jäänud vaid üks.
Hiina ja Eesti majandussuhted on marginaalsed. Meie eksport Hiina moodustab alla 2% ekspordi kogumahust, jäädes statistilistes aruannetes rubriiki „muud riigid“. Mõistagi ei ole see asi, mille üle uhkust tunda, mõistagi ei ole Hiina „muu riik“.

Üks Hiina, üks partei

Hiina majanduse olemus paistab kõige reljeefsemalt välja sealsest pangandusest, iga majanduse mootorist, mida me aga kõige vähem tunneme. Pangad on eelkõige kommunistliku partei ja sellele alluva valitsuse käepikenduseks. Laenuotsused ja muu ei lähtu seega tihti mitte majanduslikust otstarbest, vaid on poliitiliselt orienteeritud. Kõige selle kohta on ilmunud palju asjalikku lugemist. Viimase aasta jooksul mu lugerisse (made in China) jõudnutest julgeksin soovitada kahte: Carl E Walteri ja Fraser J. Howie raamatut „The Red Capitalism: The Fragile Financial Foundation of China’s Extraordinary Rise“ ning Richard McGreggori teost „The Party: The Secret World of China’s Communist Rulers“. Esimene neist tegeleb eelkõige pangandussektori analüüsiga. Aga märgitakse ka väga selgelt sedagi, et arenenud turud ei paku hiinlastele reeglina huvi. Pigem püüab valitsus tegutseda nõrkade majandusega piirkondades, eriti seal, kus majandus ja poliitika on omavahel segunenud. Meenutame hiinlaste Aafrika-ekspansiooni ja tegutsemist Ladina-Ameerikas Kuubast Venezuelani. Teine teos pakub hulgaliselt näiteid, kuidas kompartei püüab infiltreeruda ja kontrollida nii välisfirmasid- kui kõiki riigis tegutsevaid suuremaid ettevõtteid.
Vesteldes ettevõtjatega, kes Hiina suunal aktiivsed püüavad olla, selgub, et kui satud kokku õigete inimestega, on Hiinas võimalik teha ühekordseid häid tehinguid. Meile arusaadavate reeglite ja äritavadega majandusruumi ei eksisteeri. Hiina ei ole Lääne mõistes turumajanduslik riik, ehkki ta seda staatust, kasutades ka ära praegust olukorda EL-is ja USA-s, välja püüab pressida.
Suurim oht Hiinaga tegutsedes ongi ähmasus selle piiri ees, millal äri seguneb poliitikaga. 
Hiina potentsiaalist pole Eesti ettevõtjad täna kasutanud murdosagi, see saab aga täies mõõdus toimuda siis, kui äri ajavad võrdsed partnerid, kes ei esita teineteisele poliitilisi nõudmisi.

Osale arutelus

  • Tiit Pruuli

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Logotrade otsib REKLAAMKINGITUSTE PROJEKTIJUHTI

Logotrade OÜ

31. detsember 2017

EasySnap otsib Skandinaavia suuna MÜÜGIJUHTI

Easysnap Co-Packing Northern Europe OÜ

17. detsember 2017

Teabevara