Nõudke normaalset teenindust!

Kui müüja on turris või ebasõbralik, siis ei tohi seda ebamugavustundega alla neelata, vaid tuleb teavitada kaupluse juhatajat.

Tüüpilise Eesti müüjaga puutusin kokku just mõned päevad tagasi kui astusin sisse Solarise keskuse Sony kauplusesse. Pood oli tühi ja peale minu, mu laste ning üksiku müügimehe ei olnud seal hingelistki. Lapsed jäid arvuteid näppima, mina aga jõudsin peale mõneminutilist ringivaatamist 3D telekate juurde, kus oli ka müügimees ja me pilgud kohtusid. Tema vaatas mulle otsa, mina talle. Paari sekundi pärast sain pihta, et käib mäng "Kes enne tere ütleb, on kaotaja!” Põrnitsesime teineteisele veel mõne sekundi silma, siis ei pidanud ma vastu ja ühmasin: “Tere!”. Müügimees noogutas sõnagi lausumata vastu ja nii me siis seal vaikuses olime, mina vaatamas erinevaid tooteid ja müügimees vahtimas, mida ma teen. Lahkudes ütlesin head aega ja mind kostitati vaevuhoomatava noogutusega.

Millist esmakontakti me ootame?

Kas meeldib kui meile kohe turja karatakse, ilma et me oleks jõudnud veel uuridagi, mis seal kaupluses pakutakse? Ilmselt mitte. Nii mõnigi vastab häiritult “kas ma saan abiks olla?” küsimusele vastusega “ega ma invaliid ei ole, et abi vajan.” Küll on aga häirib mind tõsiselt see kui müüja absoluutselt välja ei tee. Me kõik oleme käinud mõnes hea teenindusega kaupluses, kus on palju rahvast, aga müüja märkab sind ja noogutab, andes mõista, et sa oled oodatud ja et ta on kohe valmis sinuga tegelema. Põrguvärk, ma ei saa aru, miks ei suudeta kliendile tere öelda isegi siis kui seal ei ole mitte ühtegi teist klienti?

Pole vaja tormata kohe abivalmilt kliendile järele kui ta kauplusesse sisse astub, las ta pisut kohaneb. Tervitamine ja viisakus on aga elementaarne, mida peaks nõudma iga juhataja oma müüjatelt. Ei, mis nõudma – see peaks normaalsel inimesel olema kasvatusega kaasa antud.

Hetkel selle loo kirjutamise ajal istun Barcelona peatänaval restoranis ja palusin kelnerilt tiramisu kõrvale kakaod. Ta ei saanud aru ja ma kordasin: “Please bring me hot chocolade.” 4 minuti pärast oli ta tagasi, pannes viisakalt mu lauale väikese aurava kausikese ülessulatatud ðokolaadiga. Kui ma ütlesin, et see pole päris see, mida ma soovisin, siis ta kummardas ja vabandas: “I’m so sorry!” Noh, kui klient ikkagi soovib kuuma ðokolaadi, siis ta peab selle saama, isegi siis kui menüüs seda pole.

Nõuame normaalset teenindamist!

Me oleme vihased, et klienditeenindus on Eestis kehv. Tundub, et nagu ei saaks me midagi sellega peale hakata. Ma väidan, et saab küll! Meil kõigil on õigus viisakale kohtlemisele, seda esiteks. Ja teiseks, kehv klientidega suhtlemise oskus mõjub hävitavalt kogu majandusele. Ilma naljata. Me lihtsalt ei kuluta oma raha Eestis, vaid pigem ostame välismaalt või jätame üldse ostmata.

Kui mõelda kasvõi sellele, et tuntav raha tuleb Eestisse turistidelt, siis enamus neist on harjunud normaalse klienditeenindusega. Kui turist näeb tuima näoga tainapead leti taga, kes ei suuda isegi silmsidet luua, siis ilmselt ei ava ta ka oma rahakotiraudu. Ja nii levibki info Eestist kui külmast, kinnisest ja ebasõbralikust maast.

Nõudkem normaalset teenindust! Kui müüja on turris või ebasõbralik, siis ei tohiks seda ebamugavustundega alla neelata, vaid võiks teavitada kauplusejuhatajat. Kui klientide mittetervitamist hakatakse pidama sama taunitavaks kui näiteks invakohtadele parkimist, siis alles hakkab midagi juhtuma. Ettepanek – nõuame normaalset ja elementaarselt viisakat teenindust kõik koos, siis hakkavad äkki asjad Eestis lõpuks selles vallas paranema. Paneme töösse?

Osale arutelus

  • Ekke Lainsalu

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Hilti otsib MÜÜGIESINDAJAID

Manpower OÜ

06. detsember 2017

Teabevara