Kas ajakirjandus on kallutatud?

Kindlasti on, arvan esimese hooga. Siiski ei ole vastus niivõrd triviaalne, kuigi kommentaatorid just seda ootaksid. Hoopis olulisem on küsimus, mis või kes ajakirjandust kallutab.

Jagan isiklikku kogemust lootuses, et see aitab kaasa ajakirjaniku ja äriettevõtte vahelisele suhtlusele, mitte ei tekita tühjast tüli juurde.

Kui ettevõte tahab jõuda oma positiivse saavutuse või ekspertarvamusega meediasse, peab ettevõtte juht või erinevate valdkondade juhid olema tabatavad. Kui ajakirjanik saab pressiteate või kirjutab konkreetsel teemal lugu, võtab ta reeglina eri allikate kommentaarid. Üks võimalus leida turul tegutsevate firmade kontakte on nende kodulehed. Kui vajaliku inimese e-mail ja mobiilinumber on seal olemas, võtab ajakirjanik ette ka kommentaari küsida. Kui ei ole, siis väga palju kontaktiotsimisele aega kulutada ei saa ja võetakse ette lihtsalt järgmine allikas, kelle kontaktid on olemas või avalikud. Salastatud kontaktidega firmad ei ole ajakirjaniku lemmikud, väljaarvatud juhul, kui on tegemist mingi jamaga.

Kui ettevõte on sattunud kriitika alla või saanud hakkama mingi pahateoga, otsib ajakirjanik vajaliku kontakti kas või maa alt üles ja saab kommentaari kätte. Nii võibki ettevõttele tunduda, et suheldakse vaid juhul, kui on mingi jama. Head uudised ja eksperthinnangud jõuavad eetrisse vaid juhul, kui ei pea kommentaari saamiseks „salateid“ kasutama. Halvad uudised seevastu jõuavad lehte igal juhul.

Üks näide on viimati peetud kirjavahetus SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juhi Indrek Holstiga. Toimetusse jõudis info, et SEB on muutnud oluliselt tulemuspalga maksmise aluseid ja müügiinimesed lahkuvad pangast. Selle asemel, et lihtsalt ära rääkida, mida muudeti ja miks, pidasime pika ja sisutühja kirjavahetuse. Ajakirjanikuna tekitas see minus kohe kahtlusi ja huvi asja edasi uurida. Kommentaarid tulevad lahkunud töötajatelt ning lugu saab tõesti kallutatud. Aga kes siis õigupoolest kallutas?

Näiteks sai Rimist minu loo tõttu meedia peksupoiss, kuigi mul ei ole Rimi vastu mingit vimma või põhjust neid negatiivses valguses näidata. Rimi ostudirektor esines tootjate ja hulgikaupmeeste seminaril, mida ma juhtisin. Edastasin kohusetundlikult saalist laekunud küsimusi. Rimi esindaja nendele vastuseid anda kas ei soovinud või ei osanud. See ärritas saalis istuvaid tootjaid, küsimused läksid üha teravamaks. Loomulikult kirjutasin need küsimused ja vastused kohe üles, Äripäev küsis kommentaari Nopri talumeierei omanikult Tiit Niilolt ja Äripäevas ilmus mitu Rimi suhtes kriitilist lugu, sh „Nopri: kõige karmim jaekett oli Rimi“. Konverentsi järel aga astus Rimi konkreetseid samme hankija ja jaeketi vaheliste suhete parandamiseks. Nüüd oleks Rimil õige aeg avalikkusele teada anda, missugused on tulemused.

Teine „kallutajate“ seltskond on kommunikatsioonijuhid, PR- juhid, pressiesindajad. Põhimõtteliselt on nad alati ajakirjandusele kättesaadavad, kuid nende kommentaarid on pahatihti sisutühjad, „päheõpitud“, nii ümmargused, et ajakirjanikul ei ole selle jutuga suurt midagi peale hakata. Tõsi, on erandeid. Hea näide on Hanna Turetski-Toomik . Telekomiga on nii ja naa, kui head uudised, siis on nad varmad kommenteerima, kui mitte, siis näiteks Elisa I kvartali kasumi numbrit ma neilt ootama jäingi.

Ka ajakirjanikud on inimesed ja tahes või tahtmata eelistavad vaistlikult suhelda nende juhtide või spetsialistidega, kes on avatud, kelle seisukohad on eristuvad ja selged ning kes ei peida pead liiva alla kohe, kui küsimustes on vähegi teravam sisu või teemaks mõni halvem näitaja. Nii kujuneb igal ajakirjanikul varem või hiljem oma allikate andmebaas, kelle poole esimeses järjekorras pöördutakse. Ka seda võib nimetada kallutatud ajakirjanduseks, kuid tasub jälle mõelda, kuidas see kalle tekkis.

Kuidas sinna „allikate andmebaasi“ saada? Väga lihtne, juhil peab olema midagi öelda, ta peab oma arvamuse selgelt välja ütlema ning andma lahkelt intervjuusid ja kommentaare. Näiteks GoTraveli juht Matti Pruul on positiivne näide. Minu üks viimase aja positiivsemaid „leide“ on Põltsamaa Felixi juht Anti Orav. Ei mingit raketiteadust. Ta esineb hästi, jagab kommentaare, vastab telefonikõnedele ja e-kirjadele suhteliselt operatiivselt. Rohkemat ei ole vajagi. Nüüd ta paraku küll lahkub, kuid kindlasti võidab mõni teine ettevõte tema näol meedia silmis hea kuvandiga juhi.

Kui nüüd lõpetuseks rääkida ajakirjanduse kinnimaksmisest, siis sellesse ma ei usu. Võimalik, et sinisilmselt. Sellel nädalal oli mul võimalus kohtuda alustavate ettevõtjatega. Seltskonnas toodi näide, et nn naisteajakirjades tehakse küll konkreetseid diile: paned meile reklaami, kirjutame sinu ettevõttest loo. Ei oska kommenteerida. Äripäevas laseks peatoimetaja Meelis Mandel mu sellise asja peale kohe lahti. Äkki aetakse ajakirjanduslikud lood reklaamartiklitega segamini? Viimastel on alati vastav märge juures.

Osale arutelus

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Post11 otsib MÜÜGIOSAKONNA JUHTI

Tammiste Personalibüroo OÜ

27. september 2017

Globalsun otsib päevitus- ja ilutoodete MÜÜGIJUHTI

M-Partner HR OÜ

05. oktoober 2017

Maxima otsib MÜÜGI- JA TURUNDUSDIREKTORIT

Maxima Eesti OÜ

25. september 2017

Teabevara