Kui odav on odav?

Kolmekümneaastased ja vanemad ehk mäletavad 90. aastatel müügil olnud viieaastase garantiiga kooke. Neid poelettidel enam ei näe ja ega keegi vist ostakski. Täna teame, et süüa tuleb tervislikult, eelistada vabaduses kasvavate kanade mune ning ise kooki teha või osta usaldusväärselt pagarilt. Kui paljud aga teavad, millest on valmistatud rõivad?

Kunagi viidi kangaid ülikutele kingiks, need olid kallid ja peen meistritöö nagu juveelidki. Meie tahame odavat. Kinnistunud on arusaam, et riide tegemine ongi lihtne ja kusagil kaugel töötab odav tööjõud, kes neid meile valmistab.

Kvaliteedi asemel müüakse vaheldust. Odavus maksab – suurte partiide ja müümata jääva kauba pealt kasumi teenimise hind on halvenev kvaliteet. Lõngad tehakse hapramad, kangas kootakse hõredam ja see kaotab vastupidavuse paari pesu järel.

Euroopa Liidus, kus banaani kõveruski on reglementeeritud, kehtivad ka tekstiilmaterjalide normid, kuidas tuleb ohutult valmistada, viimistleda ja märgistada. Ökotex Standard 100 kvaliteedinõuded loodi 90. aastatel just Lääne-Euroopa tarbijate pretensioonidest ajendatuna, et kangad tekitavad allergiaid ning muid tervisehädasid. Ökotex-märgistuse saamiseks tuleb tõestada toote elutsükli ökoloogilisus. Paraku valmistatakse ja viimistletakse Euroopas vaid väike hulk materjale, millega end ümbritseme. Tootmine on liikunud Euroopast välja ja tarbija ei tea, kus kangas on tehtud, millistes tingimustes ja kas valmistamisel on arvestatud hilisema kasutamise seisukohalt olulisi ohutusnõudeid. Miks tekitab puuvillane rõõmsavärviline sall kurgus ebameeldivat kipitust? Kas seda uut kleiti päev läbi kontoris kanda on ohutu? Paljud kangad on need keeks, mis justkui söödav, aga mis organismis pärast toimub, ei tea.

Riide valmistamiseks on vaja nii oskusi kui toorainet. Me ei kasvata enam kohalikku, kiu valmistamiseks kõlbulikku villa, lina, kanepit, nõgesest rääkimata.  Tarbime täiel rinnal teiste regioonide ressursse, kuid ületootmise tingimustes ei pea sealne põllundus vastu. Enamasti on kasutusel geneetiliselt muundatud taimed, mis muudab tulevikus ökoloogilisema põllumajanduse arendamise võimatuks. Naturaalne tooraine kallineb ja see omakorda sunnib veelgi halvendama riide kvaliteeti, sest tarbija peab saama mitu kollektsiooni aastas.

Nõukaaegse lapsena mäletan odavat sitsikangast, mida kasutati igal pool ja igal viisil ning seda oli külluses. Hiljem tuli defitsiidiaeg ja inimesed võitlesid üksteisega poesabas sellesama kanga pärast. Me ei tea, millal tuleb uus defitsiidiaeg. Ressursse ei saa ilmselt enam pikalt pillata. Siidist lipsu ostise mõnule eelneb ligikaudu 3000 siidiussi töö, keda tuleb enne kuu aega mooruspuulehtedega toita. Siid on vaja kookonilt kätte saada, värvida ja lõngaks teha. Lipsud kootakse mitmekordse satiinkangana, kus 1cm kohta on masinal ligi sada vastupidavat lõimelõnga, kõik kavandatud mustri loomiseks õigesti liikuma pandud. Keegi peab seda oskama teha.

Vastukaaluks suurtootmisele ja globaliseerumisele on Euroopas tekkinud hiiliv trend tagasi lokaalsuse poole. Taasavatakse väikseid tootmisüksusi, müügiargumendiks on: toodetud lähiregioonis, kontrollitud kaup.  See võimaldab toota väiksemaid kontrollitud kvaliteediga seeriaid. Eestis räägitakse lokaalsusest seoses toidueelistuste ja kogukonnaliikumisega. Kahjuks oleme peaaegu lõpetanud kohaliku kangatootmise ja väljaõppinud inimesed on kaotanud kvalifikatsiooni.

Tore, et oleme e-riik, toetame e-ettevõtlust, aga unustame, et äppi selga ei pane.

Osale arutelus

  • Prof Mare Kelpman

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Krimelte otsib MÜÜGIASSISTENTI

Krimelte OÜ

22. oktoober 2017

Data Print otsib MÜÜGIJUHTI

Data Print OÜ

05. november 2017

Teabevara