Tööl sakib? Üks ebatavaline viis enda töömotivatsiooni tõstmiseks

“Ma võin ju ka lahkuda.” See on teadmine, milleni on jõudnud päris mitmed minu coachitud juhid. Ning paradoksaalselt on see teadmine tõstnud töömotivatsiooni ja teinud neist paremad juhid, kirjutab koolitaja Raimo Ülavere enda mindsweeper.ee blogis.

Nii mõnigi kord olen coachitavate juhtidega erinevaid arenguvariante vaagides jõudnud ühe reaalse ja konkreetse võimaluseni – organisatsioonist lahkumiseni. Olen palunud siis juhil, mõnikord hüpoteetiliselt, mõnikord ka päris reaalselt läbi mõelda, mis juhtub siis, kui ta otsustab lahkuda. Mis on kõige hirmsam asi, mis saab juhtuda? Tavaliselt selgub, et hirmul on suured silmad (muuseas, seda, et hirm tuleviku ees on reeglina suurem, kui meie tegelik võime asjadega hakkama saada, on ka teadlased tõestanud). Ja siis teeb mõni juht otsuse, et okei, ma lahkun. Võib-olla mitte kohe, aga mingi konkreetse aja, näiteks kolme kuu pärast. Ja kui siis järgmine kord mõne nädala pärast kohtume, näen mõnikord enda ees uut juhti. Inimest, kes on täis teotahet, kes näeb oma tööl sisu ja mõtet ja tulemust ning enam ei taha lahkumisest väga juttu teha. Mis juhtus?

Eespool toodud kirjeldus on tüüpiline näide, mis juhtub siis, kui oled hirmust lahti lasknud. Konkreetsel juhul hirmust selle ees, mis saab minust pärast lahkumist tulevikus. Ent sama metoodika tundub kehtivat ka paljudel teistel juhtudel – tehes otsuse lahti lasta vabaneme kuklas tiksuvast sõnastamata ja alateadlikust hirmust. Ja see toob tagasi motivatsiooni ja isu, keskendumisvõime ja elurõõmu. Boonusena toob ka võime ennast ja oma elu, tööd kõrvalt vaadata.

Olles täna umbes saja juhiga personaalselt tööd teinud tundub mulle, et hirmud – mis käitumises väljenduvad alates pidevast muretsemisest oma inimeste töö pärast, kontrollifriiklusest kuni enda ogaraks töötamiseni – taanduvad kahele põhiküsimusele. Kui sageli algab coaching juhiga n.ö nähtavatest, käegakatsutavatest probleemidest, siis tundub, et inimene ja probleemid on nagu sibul – enne tuumani jõudmist on veel mitu-mitu kihti. Ja tuumas vaatavad vastu kaks küsimust:

Mida nad minust arvavad?

Kuidas ma siis teistele, sh oma bossile välja paistan, kui ma lähengi kell 5 koju või keeldun tegemast pidevaid ületunde või kui ma ei teagi kõiki vastuseid või … Teen midagi, mis võib teistele paista, noh, mitte just kõige mõistlikum, parem, nutikam, korralikum. Nimekiri on lõputu ja ka personaalne. Seepärast peangi rabama 12 tundi päevas, teadma ja andma vastuseid (isegi kui mul pole õrna aimdustki, kas vastus on ka adekvaatne), kannatama nõmeda ülemuse tujusid või venitama ennast kasvõi 40 kraadise palavikuga tööle. Kuuluvusvajadus ehk vajadus kuuluda kuhugi gruppi ja pälvida teiste inimeste heakskiit on üks kolmest inimese põhivajadusest ning selle nimel oleme kahetsusväärselt sageli valmis ka enda suhtes destruktiivseteks tegudeks.

Mida ma iseendast arvan?

Kui eelmine küsimus oli ehk veel sibula n.ö eelviimane kiht, siis see küsimus – mida ma iseendast arvan? – on päris tuum. Inimese üks suuremaid alateadlikke hirme on hirm kaotada väärtust iseenda silmis. Ja see sunnib meid tegema tegusid, mis terve mõistuse järgi ainult süvendavad ängi ja hirmu. See on ehk ka põhjus, miks just madala enesehinnanguga inimestel on muretsemisest “lahti laskmine” sedavõrd keeruline. Niigi on raske. Kui ma nüüd pärast otsuse tegemist ikkagi haiget saan, siis minu niigi madal enesehinnang kukub päris musta auku. Ja et seda ei juhtuks, siis parem on kannatada, loota, et “ehk läheb paremaks”, ehk “läheb mööda”. Parem on mitte teha valikut lahti laskmise kasuks. Vahel kiputakse kannatamise valimist kompenseerima ka agressiivsuse, rünnakuga, kellegi või millegi vastu (ülemus on nõme jne, minu viletsas elus on keegi teine süüdi).

Hirm enda silmis väärtuse kaotamise eest paneb meid tegema üksjagu destruktiivseid asju. Ja teisalt sunnib vältima valikut ja otsust teha asju, mis aitaksid vabaneda ahistavatest hirmudest.

Niisiis, mis on selle jutu mõte? Elu on niru, tööl sakib? Tee otsus, et kolme kuu pärast lahkud (töölt, ebameeldivast olukorrast), vasta küsimusele “mis on kõige hirmsam asi, mis saab juhtuda?” ja tee ka esimene konkreetne samm lahkumise suunas – nt võta ette töökuulutused, kandideeri kuhugi või mine kohtu inimesega, kellel on sulle ehk midagi põnevat pakkuda. Ja vaata, mis saama hakkab. Ent misiganes ka juhtub, üks asi on kindel: sinu väärtus sinu enda silmis tõuseb momentaalselt.

Osale arutelus

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Volume Design otsib Eesti turu MÜÜGIJUHTI

CV-Online Estonia OÜ

02. november 2017

Data Print otsib MÜÜGIJUHTI

Data Print OÜ

05. november 2017

Teabevara