Kui hästi me teiste mõtteid ja käitumist mõistame?

 “Ma arvan, et ta arvab…“ on üks levinumaid suhtlemislõkse, kirjutab Hede Kersin Luik oma Arengutugi blogis. Paljud inimesed usuvad, et nad on head loomupärased psühholoogid ja mõistavad teiste inimeste mõtteid ja käitumist hästi.

Kõigil meil on ju varasematest kogemustest iseenda ja teistega lõputu hulk infot, see peaks ju olema hea baas suurepärasteks hinnanguteks?

Nii see kahjuks ei ole.

Tegelikkuses mõjutavad meie hinnanguid mitmed mõttekalded. Mõttekalded on üheks põhjuseks, miks meie sisetunne teiste inimeste hoiakute, arvamuste ja käitumise tagamaade kohta ei pruugi tegelikkusega ühtida.

Üks selline mõttekalle on konsensuseefekt. Stanford University sotsiaalpsühholoog professor Lee Ross näitas juba 1970ndatel kahe uuringuga, kuidas konsensuseefekti viga toimib. (Ross, Greene & House, 1977).

Esimeses uuringus paluti osalejatel lugeda konfliktsituatsioonide kohta ning pakuti kaks eri reageerimisviisi. Neil paluti teha 3 asja: arvata, kumma variandi inimesed valiksid; öelda, kumma nad ise valiks; ja kirjeldada, millised inimesed valiks kummagi variandi. Tulemus näitas, et inimesed arvasid, et teised valiksid sama, mille nad ise, sõltumata kumma variandi nad valisid. Seda tulemust nimetas Ross “valekonsensuseks”: kõik me mõtleme, et teised mõtlevad meiega sarnaselt, kuigi tegelikkuses see nii ei ole.

Teine viga ilmnes, kui osalejad kirjeldasid isikut, kes valis temast erineva variandi. Osalejad tegid lausa äärmuslikke negatiivseid ennustusi nende isikute omaduste kohta, kes valisid neist erineva variandi. Täpsemalt, inimestel on kalduvus arvata, et neil, kes nendega ei nõustu, on midagi viga.

eises uuringus läksid Ross ja tema kolleegid eksperimendi teed. Üliõpilastest osalejailt küsiti, kas nad oleks valmis käima 30 min mööda ülikooli territooriumi, kandes söögikoha reklaamplakatit. Motivatsiooniks öeldi, et nad seda tehes õpivad midagi kasulikku – ja neil oli võimalus keelduda. Tulemused sarnanesid esimese uuringuga. Neist, kes nõustusid reklaami kandma, oli 62% veendunud, et teised oleks ka nõus. Keeldujatest vaid 33% arvas, et teised nõustuksid. Nagu ka esimeses uuringus, kirjeldasid osalejad endast erineva valiku teinut üsna kriitiliselt.

Muuhulgas näitavad need katsed ka seda, miks psühholoogiaeksperimente vaja on. On ju psühholoogid inimesed ja kipuvad samuti lähtuma enda maailmapildist.

Mõistlik on endale tunnistada, et me oleme kehvad loomupärased psühholoogid ja ei oska hästi ennustada ja mõista teiste mõtlemist ja käitumist. Üks väheseid erandeid on olukord, kus vastus on väga väga selgelt nähtav – näiteks küsimus, kas mõrv on lubatav…

Niisiis –  kaks asja. Esmalt, kipume üldiselt arvama, et teised mõtlevad ja käituvad nagu meie. Ja teiseks, nende kohta, kelle arvamus meie omast erineb, kipume tegema kiireid negatiivseid järeldusi. Seda seetõttu, et mõte (sageli teadvustamata) käib umbes nii: muidugi kõik mõistlikud (normaalsed) inimesed näevad seda nii nagu mina.

Nii see pole. Tegelikkus on mitmevärviline.

 

Osale arutelus

  • Hede Kerstin Luik

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Global Marine Supply otsib JAEMÜÜGI OSAKONNA JUHTI

M-Partner HR OÜ

22. detsember 2017

Hilti otsib MÜÜGIESINDAJAID

Manpower OÜ

06. detsember 2017

Teabevara