Murtud unistuste linn Vol 5

Ei tea kas ümbritsev keskkond on hakanud blogile mõju avaldama, aga nii nagu enamik asju USA’s on seegi paisunud suuremaks, kui ehk sünnis oleks. Enda kaitseks sõnan, et toimetaja minus pole siiski täielikult surnud ja jutu olemasolevasse raami mahutamiseks läks muu hulgas giljotiini alla ka segment Youtube stuudiost. Aga, et sissejuhatusega kogu asi veelgi pikemaks ei veniks, on siin paar huvitavamat kohtumist.

STEVEN BRAND

Ootamatu juhuse läbi mängis saatus mulle kätte huvitava kohtumise. Reisi alguses Evaga kahte mediapreneur'i (endiselt ei tea kuidas seda tõlkida ), Kim'i ja Vito't, külastades tuli meile nende Venice maja treppidel vastu üks härra. Inspireerituna nõutusest meie nägudes võttis sündima põgus vestlus teemal "keda me otsime".

Resolutsioon oli positiivne ja härra juhatas meid kolmandale korrusele. Niipea, kui ta lahkus, ütles Eva: "See oli raudselt näitleja." Ja tal oli õigus. Ootamatu härra trepil polnud keegi muu kui Steven Brand. Näitleja kelle resümeesse kuuluvad filmid nagu näiteks The Scorpion King, Saving Lincoln ja Echoes ning kes on kaasa löönud seriaalides nagu CSI, Castle, Mistresses ja ka Eestis armastatud kriminullis nimega Heartbeat. Käesolevalt näeb teda verivärskes seriaalis Secrets and Lies ja samuti juba viiendat hooaega jooskvas sarjas Teen Wolf, milles ta mängib salapärase kolmanda silmaga Dr. Valack'it. Kuna ma ei saanud jätta kasutamata võimalust Hollywoodi telgitagustesse piiluda, uurisin Vito käest, kas ta saaks mind oma naabriga kokku viia. Saatus naeratas mulle ning peagi oligi lõuna naabrimehega lukus. Kohtusime Venice kai ääres asuvas Kuuba restoranis ja Steveni soovitusel tellisime kanapala, mis olevat ainus roog, mida ta sealt tellib. Ja miks ei. See oli hea. Üldiselt sellised intervjuu-vormis välkkohtumised mu lemmikud pole. Sellises olukorras on väga keeruline viljeleda vahetut vestlust, sest jõuõlad kipuvad olema liiga ebavõrdselt "mina tahan­sina anna" suunal kaldu. On raske öelda kui suure pingutusega, aga Steven suutis teha vestlemise lihtsaks. Juba enne kui kanaroog lauda jõudis arutles ta usukäsitluse erinevuste üle Euroopas ja Ameerikas ning igale filosoofialembelisele agnostikule on see pädev indikaator, et tuul on meeldivaks vestluseks soodne. Aga kuna see blogi keskendub siiski meelelahutusärile, siis tõstame sügava filosoofia praegu kõrvale ja tuleme tagasi pealiskaudsesse Hollywoodi.

Just sügavus on see, millest Inglismaal karjääri alustanud Steven siin puudust tunneb. Tema hinnangul inimesed LA's räägivad küll palju, aga suuresti mitte millestki. Ja just nende tühjade vestluste tõttu hoidub ta sisuliselt igasugusest networkimisest. Steveni sõnul polevat tal näitlejana sellest ka kasu ja ta rõhutab, et õnneotsijad Hollywoodis kipuvad pahatihti unustama, et edu saavutamisel pole kõige tähtsam mitte õlleklaasi taga sõpruse sobitamine, vaid töö, töö ja veel kord töö. Kuigi mulle tundub, et maailmas on hulganisti näiteid, mis seda väidet vaidlustavad, pakub selliste sõnade kuulmine lohutust. Vähemasti kõikidele neile, kes soovivad olla tuntud oma töö pärast, ega soovi teha tööd vaid tuntuse pärast.

Tööst rääkides, olin alati arvanud, et kui karjääri teinud Hollywoodi näitleja väidab, et tema suurim unistus on võimalus pidada näitlejaametit ka viie aasta pärast, on see pelgalt teeseldud tagasihoidlikkus. Tuleb välja, et ma eksisin. Vesteldes rollide teemal jõudsin loomulikult küsimuseni, et kui tihti ta rollidest ära ütleb. Selle peale Steven muigas ja ütles, et Hollywoodis on väga vähe neid näitlejaid, kes rollidest ära öelda saavad. Vähe sellest, kui minna osakaaludesse, siis moodustavad just "üüriraha tööd" lõviosa enamike kohalike näitlejate resümeedest. Kui ära öeldakse, siis enamasti on põhjuseks ikka raha. Raha pärast on siin kähmlus, aga õige tuliseks läinud. Kuna filme tehakse vähem, siis liiguvad suured A-listi näitlejad seriaalidesse ja ega neidki siin kõigile jagu. Umbes kümnest piloodist läheb tootmisse vaid üks ja igast kümnest tootmisse läinud seriaalist vähemalt pooled tõmmatakse eetrist pärast paari episoodi maha. Sarnane saatus puudutas hiljuti ka Steven'it ennast väga lähedalt. Nimelt skooris ta kestva rolli Halt and Catch Fire ja The Walking Dead meeskonna poolt loodud värskes postapokalüptilises draamaseriaalis "Galyntine", millele pärast pilooti AMC kriipsu peale tõmbas, sest ei julgenud nii kalli seriaaliga hetkel riskida.

Ja ometi kõige selle taustal kripeldas mu sees siiski üks küsimus, miks suured A-listarid reklaamidesse ronivad, sest ma ei suuda uskuda, et filmirollidega kümneid miljoneid teenides, on neil tarvis ots otsaga kokku tulemiseks kindlustust, krediitkaarti või autot müüa. Paraku jäi see küsimus vastuseta, sest Steven pidi taas Dr. Valack'iks kehastuma.

MATT WYATT

Kes juhtus eelnevat postitust lugema, see ehk mäletab, et härra Garese lubas mind kokku viia mõne oma tuttavaga, kes võiksid aidata mul 7-8 aasta pikkusele teekonnale isikliku The Big Bang Theory suunas otsa lahti teha. Üks nendest inimestest oli Matt Wyatt. Endine Walt Disney interaktiivse üksuse loovdirektor, kelle töö on leidnud publiku The Huffington Post’is, CNN’is, The Today Show’s, Good Morning America’s ja paljudes teistes tuttavates kanalites. Nüüd, kus Matt oma isiklikule produktsioonifirmale hinge sisse puhus, arvas härra Garese, et meil oleks põhjust kohtuda. Tundub aga, et ilmal olid selles osas vastuolulised tunded, sest teel kohtumispaika hakkas kõrbes sadama paduvihma. Ma ei liialda. Räägin vihmast, mille puhul ma ka Eestis ennast aknale veaksin, et paaniliselt jooksvaid märgu inimesi kuivast kohast piiluda. Võin vanduda, et tundsin, kuidas need silmad piilusid nüüd mõnuledes mind.

Kohalikud olid kõik muidugi joovastuses, et küll ma sattusin siia erakordsel aastal, kus nii palju vihma sajab. Väliselt ma naeratasin, aga sisemiselt tundsin ennast sama õnnelikuna, kui pilves ilmaga observatooriumit külastades. Kõige enam häiris mind aga teadmine, et tänu sellele fantastilisele sündmusele LA’s avaneb mul võimalus ilmuda kohtumisele Disney endsise loovdirektoriga kui märg aurav kalts.

Minu õnneks ei olnud aga antud direktor stereotüüpiline direktor, kellele see oleks korda läinud. See on üldse üllatav, kui kohtad edukat kodanikku, kelles ei näi olevat grammigi üleolevust. Matt on kindlasti üks selline. Ma ei tabanud ainsatki hetke meie vestluses, kus ta oleks asunud mängima kõrgliigas levinud staatuse mängu, mille sisuks on kõrgemal asuvalt positsioonilt alumises suunas võimalikult palju targutusi pilduda. Mind ei tabanud ükski targutus, ainult põnev ärigossip ja hea nõu.

Matt rääkis, et põhjus, miks ta pärast viit aastat Disney leival olemist koos Adam Kurland’iga isikliku produktsioonifirma, Daughter & Sons püsti pani, oli masin nimega bürokraatia.

Kuigi Disney alus on omal moel kõikvõimas, ihkas Matt midagi mobiilsemat, millega iga uue mõtte realiseerimine poleks nagu naftatankriga manööverdamine. Täna liigubki nende mobiilne alus oma live talk show suunas, mille jaoks juba käimasolevalt investoreid otsitakse.

Kuna mulle antud talk show idee ja planeeritav stiil väga imponeeris, pigistasin silmad kinni fakti ees, et ta selle loomisel abi ei vajanud. Pitchisin talle kiirelt mitu ideed ja jumal teab kas siis võimalikust huvist või lihtsalt viisakusest kaugelt tulnud idaeurooplase vastu, lubas ta ühte neist isegi kaaluda....

Galerii

Osale arutelus

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Krimelte otsib MÜÜGIASSISTENTI

Krimelte OÜ

22. oktoober 2017

Teabevara