Raimo Ülavere: Kui meeskond juhi välja sülitab

Oled näinud või suisa ise kogenud nähtust, kus meeskond saab uue juhi, matsutab ja nätsutab ta läbi ja siis sülitab välja?

Mina olen. Aastaid tagasi olen seda ise kogenud ja viimastel aastatel mitmel korral kõrvalt näinud. Ja nendele sündmustele tagasi vaadates on hakanud joonistuma teatud muster, miks ja kuidas need juhtuvad. Lisan selguse huvides, et ma ei räägi siin juhtumitest, kus uus juht on tõepoolest ülinõme türann või muu taoline. Ta on tavaliselt ikka täitsa normaalne – kui seda eestlaslikuks kujunenud väljendit kasutada – inimene.
 
Nätsutamise initsiaatorid
Tavaliselt tundub selle nätsutamise taga olevat 1-2 konkreetset inimest, kellest saavad n.ö trendinäitajad. Meeskonna “südametunnistus”. Trendinäitajaid iseloomustavad ehk mõned kriteeriumid.
Esiteks – neil on palju sidemeid. Erinevad uuringud väidavad, et meeskonnas mingi idee kandjateks on tavaliselt inimesed, kellel on kõige rohkem sidemeid teistega. Ja et sidemed tekivad ajaga, siis on tõenäoline, et nad on staazhi mõttes pigem veteranid.
Väga olulist rolli mängib vastupanu tekkimisel fakt, et inimese jaoks on hirm midagi kaotada reeglina suurem kui tahe võita. Ja need, kes uue juhi vastast võitlust – kas siis avalikult lippe lehvitades või nurga taga sussitades – juhivad, neil on tõenäoliselt palju kaotada. Alustades kasvõi oma kujuteldavast autoriteedist teiste seas. Ning olulise põhjusena tuleb lauale ka võimuiha, soov ennast paremana näidata läbi teisele “koha kätte näitamisega”.
 
Kaasajooksikud
Miks aga siis teised, samuti mõistlikud inimesed nende 1-2 inimese ristiretkega kaasa lähevad?
Peamine põhjus peitub grupipsühholoogias ehk selles, kuidas toimivad suhted grupis. Grupi liikme jaoks ei ole hullemat asja, kui ignoreerimine. Kui sa pole meiega, siis sind pole olemas. Kujuta ette, kui ühel päeval lähed tööle ja keegi ei ütle sulle “tere”. Inimesed jalutavad sinust mööda nagu sind poleks olemas. Kuuluvusvajadus on üks inimese põhivajadustest ja ignoreerimisega ei taha enamik meist riskida. Hirmus kaotada teiste inimeste tunnustust on midagi ürgset.
Muuseas, uuringute järgi umbes kolmandik inimesi teevad gruppi puudutavaid otsuseid nii nagu nad arvavad, et grupp tahab, et nad otsustaks. Põhjuseks seesama kuuluvusvajadus ja hirm kaotada tunnustus. Ning mis veel kummalisem – kui tekib pärast vajadus oma otsust põhjendada, siis ratsionaliseeritakse see vastavalt grupi ootustele. Ehk kui tekib vastuolu enda ja grupi ootuste vahel (kognitiivne dissonants), siis käitutakse grupi järgi ja suudetakse pärast seda ka “ratsionaalselt” põhjendada. Kaasa aitab ka see, kui grupi liidrid jagavad kaasajooksikutele nn auhindu – kiitust, tunnustust, võimalust tunda ennast grupi täisväärtusliku liikmena jne. “Ma olen oluline!” tunnetab inimene.
 
Kambavaim keerab vindi peale
Oma pitseri paneb sündmustejadale kambavaim. Seegi on seotud paljuski eelmises lõigus viidatud kuuluvusvajadusega. Ent kambavaim on ka see, mis paneb inimesi tegema midagi, mida nad üksikuna võttes kunagi ei teeks. Näiteks, kui paljud meist (eriti mehed) mäletavad lapsepõlvest asju, mida kampas tehti ja mida sa üksi poleks kindlasti teinud? Prrr, mõned ei olnud eriti toredad asjad… Ning veel üks asi – ma ei tea miks, aga tundub, et meil kõigil tuleb kampas olles peale teatud karjaviha. Karjas emotsioonid võimenduvad ja me oleme tunduvalt tigedamad, kurjemad, sarkastilisemad, kui me seda oleks üksi olles. Ärategemise soov karjas võimendub, eriti kui haistame saagi nõrkust. Karjaloomad.
 
Kuidas sünnib vastupanu
Kuidas aga meeskond on üldse sellisesse kohta jõudnud, et mälub ja siis sülitab välja iga järgneva juhi?
Loomulikult. Esimene põhjus on see, et seda on juba varem tehtud ja sellest on saanud muster. Meeskond ja “südametunnistused” on võimu maitsta saanud ja nad ei ole valmis sellest loobuma. Käitumismuster on kinnistunud. Ent kuidas on jõutud selle n.ö esimese korrani – millest muster alguse on saanud? Paar võimalikku põhjust.
Meeskond on sageli lihtsalt liiga kaua sellises koosseisus koos olnud. Tekkinud on tugev meeskonna identiteet, mis ühelt poolt aitab elus hoida ja suuri asju ära teha, ent mis teisalt tekitab automaatselt vihkamist (jah, jusnimelt vihkamist, väidavad uuringud) kõige väljastpoolt tuleva teistsuguse vastu. Küsimus pole seega niivõrd selles, milline see uus juht on, vaid selles, et meeskonna nägemuses on ta vaenlane igal juhul. Tegelikult ütlevad eksperimendid, et juba pärast mõneminutilist koos tegemist on inimestes grupitunne tekkinud – mis siis veel siin aastatest rääkida.
 
Hirm rikkuda suhteid
Pikka aega koos olles tekivad ka inimeste vahel sügavamad suhted (ma ei mõtle siin romantilisi suhteid, ehkki ka neid tuleb töökohtadel kindlasti ette). Ning grupi arvamust – tekitatuna küll paari inimese poolt – ei panda kahtluse alla juba seetõttu, et mitte rikkuda omavahelisi suhteid. Nii minnaksegi halvemal juhul kambaga kaasa, paremal juhul jäädakse aga pealtvaatajaks. Muuseas, analoogiat otsides – väidetavalt oleks kiusamisi koolis palju vähem kui ei oleks pealtvaatajaid…
Oma mõju on ka meeskonna varasemal dünaamikal. Täpsemalt sellel, kas ja kui palju suheldakse välismaailmaga, teiste meeskondade, organisatsioonidega. Elades igapäevaselt oma mullis, suheldes suuresti vaid oma meeskonna/organisatisooni liikmetega on “meie-teie” hoiaku tekkimine vältimatu. Kui töösuhete maailm koosneb paljuski ainult oma meeskonna/organisatsiooni inimestest, siis on igaüks, kes tahab mulli katki teha või seda kasvõi veidi suuremaks ajada, sissetungija, kellele tuleb vastu hakata. Sest hirmul on suured silmad ja mõtle, mis kõik võib juhtuda, kui nüüd mull katki läheb!!
 
Meeskond vajab raputust
Ja lõpetuseks ka küsimus. Kui juba sellise portsu otsas ollakse ja meeskond/organisatsioon on asunud barrikaadidele uue juhi vastu. Olles samas immuunne igasuguste muutuste vastu ning tehes samal ajal mõnikord ka iseendale kahjulikke otsuseid. Kuidas siis edasi? Ma ei tea, lahendusi võib mitmesuguseid olla. Siinkohal meenub Maanteeameti (nüüd juba lahkuv) juht Aivo Adamson, kes vahetas pärast juhiks saamist 3/4 võtmetöötajatest välja. Sõnaga tundub, et ilma suurema või väiksema raputuseta on edasi minek üsna keeruline. Kui seda pole erinevatel põhjustel võimalik teha, siis on ehk juhil targem valida endale mõni muu võitlus mõnes teises kohas.

Rohkem huvitavaid mõtteid koolitaja ja coach Raimo Ülaverelt leiad aadressilt mindsweeper.ee!

Osale arutelus

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Äripäeva infopank otsib ÄRIKLIENDIHALDURIT

Äripäev AS

01. detsember 2017

Hilti otsib MÜÜGIESINDAJAID

Manpower OÜ

06. detsember 2017

Þemaitijos Pienas otsib VÕTMEKLIENDIHALDURIT

M-Partner HR OÜ

30. november 2017

Teabevara