„Warcraft“ – Duncan Jones ja tema lõputuna näiv sõjatander

Timo Diener
Timo Diener

Timo Diener kirjutab uues Bestsales.ee ja Kosmos IMAX filmiblogis värskest Warcrafti filmist.

Duncan Jones on mees, kes teab, mida tähendab see, kui tuleb inimeste eelarvamusi muuta ning enda võimekust pidevalt teistele ja ka iseendale tõestada. Ta ise ilmselt ei sooviks, et kasvõi selles süütus kirjutises viidataks temale kui legendaarse David Bowie pojale. Ta on Duncan Jones, oma rada kõndiv ja oma märkimisväärsetele oskustele tuginev filmilavastaja, kelle linalood „Kuu“ ja „Lähtekood“ lubavad temast rääkida kui oma põlvkonna ühest silmapaistvaimast filmitegijast, kelle teostest võivad sarjadest ja uusversioonidest niivõrd üle ujutatud filmimaailmas ulpivad kinosõbrad alati midagi värskendavalt originaalset leida.

Seda üllatavam oli uudis selle kohta, et just nimelt Jones on võtnud vastu väljakutse hakata kõigi aegade ühe populaarseima arvutimängu „World of Warcraft“ filmiversiooni lavastajaks. On ju nimetatud mäng viimase 22 aasta jooksul paelunud miljoneid arvutimängufänne ja kuigi esmapilgul võib tunduda, et „Warcrafti“ filmiversioon on taolist fänniarmeed arvestades otsekui litsents raha trükkimiseks, peituvad selles ka kõikvõimalikud ohtlikud karid.

Enam kui kahe kümnendi jooksul on „Warcrafti“ maailm muutunud sedavõrd mitmekihiliseks ja üüratuks, et igaüks, kes kavatseb sellest universumist filmi teha, peab seisma silmitsi küsimustega, mis võib õrnapõrnalisemal tegelasel jala all värisema lüüa: „Kust küll alustada?“, „Millele keskenduda?“, „Mida võtta, mida jätta?“ jne, jne. Täpselt nii palju, kui on „World of Warcraftil“ aegade jooksul erinevaid mängijaid olnud, on olemas ka erinevaid nägemusi, milline üks õige „Warcrafti“ film välja nägema peaks. Vähe sellest – iga viimse kui versiooni autor on valmis just oma visiooni viimse veretilgani kaitsma ja sarjama maapõhja kõik teised versioonid, mis tema nägemusest kuidagimoodi irduda julgeksid. Seega tuleb antud juhul öelda, et Duncan Jones on üks väga julge mees. Vaat et antud hetkel kõige julgem mees filmimaailmas. Sest sellest on juba ka oma kümme aastat möödas, kui Sacha Baron Cohen „kunsti nimel“ ja Borat Sagdijevi nime all mööda Ameerikat rännates Pamela Andersoni avaliku autogrammitunni ajal otse daami turvameeskonna silme ees sõna otseses mõttes kotti ajas, et temast sedasi oma seaduslik abikaasa teha…

Veel enne seda, kui Duncan Jones sai võimaluse asuda millegi sellise kallale, mille lõppresultaat hakkaks jubedal kombel vastu karva hõõruma igale „Warcrafti“ fännile, tuli tal „kotti ajada“ mängu omal ajal välja mõelnud kompanii Blizzardi ajutrust ja juhtfiguurid, kes olid just kõvasti kõrvetada saanud. Nimelt oli aastast 2009 „Warcrafti“ filmiprojektiga ametis olnud ning seda maailma kinoekraanide jaoks valmis seadnud mees nimega Sam Raimi, „Ämblikmehe“ ja „Evil Deadi“ lavastaja. Püüdis ta arendada seda projekti ühtpidi ja teistpidi, aga lõpuks tuli piinlikul kombel välja, et Blizzard ei olnud algusest peale andnud täiesti 100-protsendilist nõusolekut lavastaja esialgsele nägemusele, mis keskendus üksnes selle suure ja laialivalguva maailma inimtegelastele, jättes orkidemaa Draenori asukad üheplaanilisteks koletisteks. Nii pühkiski Raimi oma käed sellest projektist puhtaks ja lahkus pärast seda, kui oli kolm aastat asja arendanud ja kaamerate käivitamise poole trüginud. Ka pärast Raimi lahkumist ei liikunud asjad kohe suunas, mida Blizzardi rahvas näha oleks tahtnud, sest „Vereteemanti“ stsenarist Charles Leavitt sai samuti maha stsenaariumi kondikavaga, kus sündmuste jäme ots oli inimtegelaste käes. Tundus, et mänguarendaja soov näha ja lugeda tegelaste poolest tasakaalustatud versioon jääbki unistuseks ent siis saabuski nõupidamislaua taha Duncan Jones, kes murdis jää oma esialgse nägemusega, mille kohaselt peaksid eelseisva filmi kaalukausid olema inimeste ja orkidest tegelaste vahel võrdsustunud.

Mõistagi oli see vaid esimeseks sammuks järgnenud võitluses iga loomingulise otsuse nimel, sest valida oli ju kahe aastakümne jooksul kogunenud materjali ja info hulgast ning andmepangas oli lugematul hulgal erinevaid tegelasi, suhteliine ja asukohti. Samuti teavad „Warcrafti“ mängijad, et vahepeal võib kõikvõimalike loitsude kasutamisega täiesti reaalsustaju kaotada. Sestap tehti ka otsus filmi tegevust mitte kõiksugu võlukunsti uputada. Filmitegijate ja Blizzardi pikaajalisemaks eesmärgiks on seda maailma uute filmide abil üha enam ja enam laiendada ja küll siis ka kõiksugu loitsud juba rohkem kesksemale kohale hakkavad liikuma. Esmalt tuli aga keskenduda sissejuhatavale peatükile, mille kaheks peamiseks eesmärgiks oli a) mitte peletada eemale mängu paadunud fänne ja b) mitte peletada eemale filmisõpru, kes ei suudaks mängust vähem hoolida...

Nüüd, mil film on maailma kinodesse jõudnud, võib öelda, et kuigi filmikriitikud ei ole „Warcrafti“ just kõige heldemate sõnadega kostitanud ja ka Ameerika Ühendriikide kinodes ei õnnestunud filmil suuremat tormi tekitada, kogub linateos koormate kaupa kassaraha ülejäänud maailma nurkadest ja päeva lõppeks saavad stuudio raamatupidajad oma bossidele ette kanda, et punasest ohutsoonist ollakse kenasti väljas. Näiteks Hiina kinokassadesse kandis sealne publik viie esimese päevaga üle 150 miljoni dollari, mis annab aimu nii selle turu kasvupotentsiaalist kui ka sellest, et Duncan Jonesi valitud kuldne kesktee toimib ja järgmiste „Warcrafti“ filmideni juhatav rada on tema poolt kenasti valmis ehitatud. Öelgu kriitikud, mida nad ütlevad...

 

Inspireeriva "Peab nägema!" filmisarja toovad teieni Kosmos IMAX ja Bestsales.ee.

Osale arutelus

  • Timo Diener

    Timo Diener
    Filmilevitaja

Seotud lood

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Nicorex Baltic otsib HULGIMÜÜGI VALDKONNA JUHTI

M-Partner HR OÜ

01. august 2017

Glasspro otsib MÜÜGIJUHTI Eestis ja Soomes

M-Partner HR OÜ

23. juuli 2017

Käsi­raamatud