Kas tõesti pole Eestis rahaga midagi peale hakata?

2012.aasta majanduskasv oli 3,2%, sealjuures viimases kvartalis 3,7%. Eelmise aastaga võrreldes on tulemus niruvõitu – 8,3% ja 3,2% on siiski erinevates kategooriatest. Samas kui vaadata suuremas osas Euroopas toimuvat, siis peaksime päris rõõmsad olema, kirjutab majandusanalüütik Maris Lauri.

Kui siia lisada veel palgatõus ja vähenev tööpuudus ning selle aasta paremad tööstustootmise näitajad, siis võiks tulevikku vaadata suhteliselt optimistlikult. IV kvartali tulemust kiskus alla üldine kehv seis Euroopas aga ka Ameerikas, mistõttu võiks loota, et koos nende majandusolude paranemisega, asjad ka Eestis paremaks lähevad. Esialgsed andmed tööstuse ja ekspordi osas sellele justkui ka viitavad. Samas ei tasu unustada, et IV kvartali tulemust tõstsid tegurid, mis enam või peagi enam rolli ei mängi. Seega ei saa välistada, et Eesti majanduskasv veel aeglustub.

Siiski võib väita, et suurema osa Euroopaga võrreldes on Eestis olukord parem ja väga võimalik (100%-st kindlust ei saa anda), et ka 2013.aasta läheb suhteliselt kenasti, tõenäoliselt, et isegi 2014.aasta võib-olla järgminegi aasta. Võiks justkui rõõmu tunda? Ei tasu, sest kasvuvõimalused on kiiresti ammendumas. Eesti majandus ei kasva oma võimete kohaselt ja küsimus ei ole mitte üksnes selles, et suur osa Euroopat ja meie põhilisest müügiturust raskustes on. Järjest teravamalt annavad märku Eesti-sisesed kasvutõkked.

Investeeringuteks pole kapitali

Tööjõu pakkumise vähenemine, tõusvad palgad ja tihedamaks muutuv konkurents tähendavad, et ettevõtted peaks oluliselt enam tegelema tootmisprotsessi parandamise ja toodangu/teenuste uuendamisega. Aga selleks pole raha: väiksel või keskmisel ettevõttel pole endal vahendeid piisavalt, pangad viivad endiselt riigist raha välja ning ega riik ei saa (ega tohigi) kogu erainvesteerimistegevust enda peale võtta. Tulemus? Suurem osa ideid jääbki ideedeks, sest nende elujõulisust ei saa isegi mitte testida.

Laenuvõimeliste klientide seas domineerivad suured ja vanad ettevõtted, mis tihtipeale omavad turul olulist positsiooni. Poleks ju häda, kuid tegutsevate ettevõtete seas on ootmatult palju laisavõitu ja ideedepuuduses vaevlevaid ettevõtmisi. Parim võimalus ideevaeste ja lähiaastail ebaõnnestuvate ettevõtete tuvastamiseks on kuulata, mida räägivad nende juhid ja omanikud: nad räägivad sellest, et tööjõud on liiga kallis ja et tuleks lubada suuremat sisserännet [tõlge: venelased või hiinlased teeksid töö miinimumpalgaga ära]. Tundub uskumatu, kuid need inimesed olid need, kes 90ndatel hakkasid täiesti segastes ja hulludes oludes ettevõtjateks, nägid võimalusi, mida teised ei näinud.

Kas on häda selles, et me kipume liialt kinni hoidma oma kunagi edukaks osutunud tegevustesse hoomamata, et muutunud olud ja tingimused nõuavad ka teistsugust tegutsemist. See ei ole ainult paljude ettevõtjate häda – õnneks ja loodetavast mitte enamuse –, vaid see on levinud ja järjest kinnistumas valitsuse ja poliitikute mõttemaailmas. Sellest pisut edasi.

Meil räägitakse väga palju välisinvesteeringutest, seda õigustatult, sest see on võimalus riiki täiendavat raha sisse tuua. Kuid sealjuures on unustatud kodumaised investeeringud ehk kodumaine ressurss. Me oleme praeguseks jõudnud seisu, kus Eestile ollakse rohkem võlgu kui Eesti on maailmale võlgu. Kas me tõesti oleme nii rikkad? Kas tõesti pole Eestis midagi rahaga peale hakata? Midagi on tõsiselt viltu, kui asja nii lähevad. Kui Eesti kapital investeerib välismaale, sest ta näeb siinsete heade ideede realiseerimisvõimalusi suuremal turul, siis see on hea. Kuid kui välismaale voolab raha seetõttu, et siin ei nähta häid ideid, on asi väga-väga halb.

Eesti on saanud kõvasti välisotseinvesteeringuid, kuid ülejäänud rahade (maksebilansis) väljavool on viimastel aastatel olnud oluliselt intensiivsem kui buumiaegne raha sissevool. Nii nagu kiire raha sissevool toob buumi ja siis kriisi, jätab ka raha väljavool märgi maha. See märk on pikaajaline – tegemata investeeringud tirivad kasvuvõimalused väiksemaks, mida aeg edasi, seda tuntavamaks see mõju muutub. Muidugi võib mõista, et välisinvestorid tõmbavad kodumaiste raskuste tõttu oma tegevusareaali väiksemaks (ja seega raha Eestist kodumaale tagasi viivad).  Kuid mulle tundub järjest enam, et Eestis olevad pangad on muutunud rohkem arvelduskeskusteks ja ei täida enam pankade klassikalist funktsiooni majanduses: olla vahendaja säästjate ja investeerijate vahel. Kogunevad säästud liiguvad riigist välja. Selliseks liikumiseks on vaid üks põhjendus hea: pensionifondide varade arukas paigutamine. Aga muud põhjendused?

Mõttemaailma ja tegevuste paindumatus

Majanduses toimuvad struktuurimuutused on iga kasvava ja eduka majanduse jaoks olulised: vanenevad ja konkurentsivõimet kaotavad harud tõmbavad end kokku ning uuemad ja edukamad kasvavad. Protessi nihutavad tööjõu olemasolu ja hind, muutuv tehnoloogia ning muutuvad tarbijate ja investeeringute vajadused. Eesti on olnud selles osas rohkem kui paar aastakümmet päris edukas. Aga me paneme suurt auru teenuste arendamisele, kuid enamus teenustest on tööjõumahukad ja sobivad seega odava tööjõuga majandusse. Ma ei ütle, et teenustele ei tuleks tähelepanu pöörata, kuid rõhk peaks olema kapitalimahukatel tegevustel, kus inimeste vajadus on väiksem, mis võimaldab paindlikku tööaja ja töökoha korraldust. Meil on liialt vähe väga efektiivset teenindust. Ei tasu ka unustada, et paljude teenuste puhul pole Eestis võimalik saavutada sellist intensiivsust nagu mõne miljonilinna keskuses või ülipopulaarses kuurortpiirkonnas. Tavapäraste teenuste puhul ei saavuta Eesti just mastaabiefekti puudumise tõttu ülikõrgeid efektiivsus ja tulukusnäitajaid.

Selliste tööjõumahukate teenuste puhul on Eestis juba kasvupiir väga lähedal. See tuleb vähenevast rahvaarvust ja tööjõust: enam odava rahaga töötajat ei leia, kuid kõrge palgaga ei tasu tegevus ära. Aga tööjõu paindlikku kasutamist ei ole, sest see vajab töö põhimõttelist ümberkorraldamist, kuid nii raske on asju korraldada teisti sellest, mida oled harjunud aastakümneid tegema. Tasuks ju mõelda osalise töökoormusega pensionäride, üliõpilaste või puudega inimeste kaasamisele. Esimesed õpetaksid kohusetunnet ja oleksid head eeskujud; üliõpilased või ka õpilased saaksid praktikat ja töökogemust ega poleks siis ehk peale kõrgkooli lõpetamist pirtsud ja ei küsiks ulmelisi palkasid. Nii mõnigi raskustega tööle saanu võib olla väga innukas tegutseja ja võimaluste pakkumine on asi, mis tihtipeale tõstab tootlikkust ilma erilist rahalist kulu toomata. Aga esimese sammu astumine on väga raske, jah, ning esialgu ka kulukas. Aga kaugemale vaadates tõenäoliselt väga kasulik.

Jäigad mõttemallid

Kui asjad lähevad nii edasi, nagu viimased paar aastat, siis võib varsti hakata rääkima, et vaatamata valitsuse ja valitsussektori tegevusele, on majandus siiski Eestis kasvanud. Üks asi on see, et valitsus on justkui eelpool kirjeldatud 90ndate edukad ettevõtjad, kes ei julge ja ei oska enam midagi uut teha. Inimene on tihtipeale harjumuste ori aga ikkagi tekitab hämmastust see, et endistest tegutsejatest ja ideederikastest inimestest – seda ükskõik, kus nad ei tegutse – saavad mugavad olesklejad või inimesed, kes kardavad teha otsuseid. Asi on kurjasti siis, kui selliseks muutuvad tippotsustajad. Kahjuks paistab otsustamatus levivad justkui nakkushaigus. Kas tõesti peab majandus ja ühiskond jõudma kriisi, et hakataks tegema otsuseid? Hea küll, kui tundub, et järsku ei leia piisavalt toetust mõnele uuele mõttele, teole või kavatsusele, siis võiks ju seda rohkem lahti seletada, kasvõi kümneid ja sadu kordi … 2009.aastal osati küll otsuseid seletada aga siis see oskus unustati. Ja kas on ikka arukas igat uut ettepanekut või ideed hakata koheselt maha tegema? Isegi kui idee ise ei pruugi olla hea, võib see osutada mõnele probleemile või anda otsa kätte paremale lahenduskäigule.

Teine väga halb asi on poliitpopulistlikkud jaburdused, mida täidetakse mitte selle pärast, et tegemist oleks asjalike lubadustega, vaid seetõttu, et lubaduste täitmisest raporteerida. Sellega paaris käib tegelemine pseudooluliste asjadega – ehk siis leitakse probleem (pole oluline, kas tegemist on reaalse probleemiga ja kui oluline see probleem on), puhutakse see suureks ning pakutakse välja täiesti jabur ja ebaadekvaatne lahendus. Tegelike probleemidega ei taheta tegeleda, sest nende lahendamine eeldab tihtipeale ebapopulaarseid tegevusi ja valikuid, mis paratamatult kahjustavad mõnede inimeste huvisid. Need mõned inimesed võivad meedia abiga tekitada ebameeldivalt suurt lärmi meedias ning kahjuks tuleb tõdeda, et nii mõnigi kord seetõttu, et ajakirjanik(ud) ei suuda adekvaatselt konflikti osaliste huvisid hinnata (ehk nad siis tõmmatakse või nad lasevad end haneks tõmmata). Samal ajal on aga tulemas juba järjekordsed valimised…

Need paar kasvutõket ei ole veel õnneks jõudnud seisu, kust väljumine tähendaks vajadust kapitaalselt ühiskonda raputada, kuid liikumine selles suunas on jõuline. Eesti ei jõua ilmselt sellesse seisu, kus on Kreeka, Portugal, Küpros või Itaalia (aga mõningaid jooni võib juba praegu täheldada), aga me võime luua olukorra ja protsessi, mida hiljem nimetatakse "Eesti tegemiseks" halvas mõttes.

Kangesti tahaks, et "Eestit teha" oleks tulevikus ikkagi positiivne mõiste.

Allikas: Maris Lauri blogi

 

 

Osale arutelus

  • Maris Lauri

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Teabevara