Vahemere kruiisil kogesin parimat teenindust

Vahemere kruiisil pakuti parimat teenindust, aga ka kaubanduse plagiaati. Kas kruiisid on rikaste pensionäride ajaviide või leidub seal midagi põnevat ka keskmisele eestlasele?

Kruiisid paraku Tallinnast ei alga. Seega tuleb alustuseks kohale lennata. Royal Caribbiani Vahemere kruiis startis Roomast ja tegi peatused Sitsiilias, Kreekas, Türgis ja Kreeta saarel vahemikus 29.09-6.10. Muuhulgas olgu mainitud, et AirBalticu lend Tallinn-Riia-Rooma oli mõlemas suunas täiesti välja müüdud ning juba suve alguses soetatud lennupiletid sugugi mitte odavad. Mõtlemiskoht Estonian Airi jaoks.

Eelarvamused kruiisist ei pidanud paika

Kuna üldiselt olen ma seljakotirändur, naersid sõbrad minu kruiisile mineku plaani muidugi välja viidates ilmsetele vananemise tunnustele. Tõsi, kui lugesime ekskursioonide kirjeldusi, võttis ikka kõhedaks: viidati ratastoolide olemasolule või siis hoiatati, et jalgsi tuleb kõndida rohkem kui 100 meetrit. Tegelikkuses oli reisijate hulgas palju noori paare, ka sõpruskondi, samuti lastega peresid. Pensionärid ei moodustanud üle poole kruiisilaeva kambast.

Ka oli meid hoiatatud, et pardal on kõik hirmkallis ning hinna sees on kesise tasemega söögid. Tegelikult selgus, et põhimõtteliselt on võimalik ennast hästi tunda ka ühtegi eurot täiendavalt kulutamata. Vesi ja kohv on pardal 24h täiesti tasuta ja kruiisi hinna sees on kolm korda päevas suurepärase valikuga menüüd.

Eri rahvuste paabel

Kokku oli kruiisilaeva pardal 3253 reisijat 53 riigist, sealhulgas kõige enam USAst – 761. Laev on muide ehitatud Soomes ja seilas Vahemerel sel korral norrakast kapteni Frank Martinseni juhtimisel. Üldiselt oli laeva personal, keda on kokku pea 1300, samavõrd kirju nagu ka reisijate seltskond. Meie õhtusöögi lauda teenindas näiteks Vladimir Horvaatiast. Royal Caribbean eristub väidetavalt teistest kruiisilaevadest selle poolest, et teenindav personal on püsivam ja seetõttu ka selgelt professionaalsem. Palju on töötajaid Balkanimaadest, aga ka Kariibimere piirkonnast. Seitsme merel ja maal oldud päeva jooksul ei kuulnud me mitte ühtegi korda eesti keelt, kuuldavasti pardal peale meie ka ühtegi eestlast ei olnud, aga väga kindel ma selles ikkagi olla ei saa.

Teeninduse tipptase

Laeva püsipersonali hulgas on kolm treenerit, kelle ülesandeks teenindava personali igapäevane koolitamine ning üldise teenindustaseme kontroll. Seda taset oli tõesti ka igal sammul näha ja professionaalses mõttes kujunes kruiis minu jaoks põnevaks praktikumiks. Mis teeb ühest teenindusest suurepärase? Pisiasjad, tõdesin ma taas. Näiteks tervitas mind eranditult iga töötaja. Meie kajuti teenindaja pöördus meie poole juba saabumisel nimepidi ning küsis igal kohtumisel, kuidas meile meeldis õhtune kontsert, külastatud sadam või siis õhtusöök. Küsimus oli piisavalt konkreetne, et mõjuda eheda huvina. Hommiku- ja õhtusöögi menüüd tutvustati iga kord põhjalikult ning kelner jagas oma isiklikke soovitusi, mis reeglina ennast ka õigustasid. Reisi teisel poolel lõppesid õhtusöögid teenindava personali tutvustusega, mis tähendas seda, et ühel õhtul oli kohal kajutiteenindus, teisel õhtul kokad ja abitöölised köögist, mitte juhid, vaid absoluutselt kõik. Päikesetekil kadusid tühjad klaasid ja taldrikud märkamatult ja just õigel momendil. Tundus, et teenindajad hoiavad toimuval pidevalt pilku peal, kuid kuidagi häirivalt see ei mõjunud.

Mida kruiisilaeval teha?

Hommikused jutuajamised, suure kohvitopsiga kajuti rõdul hunnituid vaateid nautides, olid reisi tipphetked. Sellele järgnes 30 minutit trenni ülemise teki jooksurajal. Laeval on ka korralik jõusaal. Merepäevadel võtsin basseini ääres päikest ja lugesin raamatut, muul juhul läksime, kas omapäi või ekskursiooniga, maale. Laeval on jäähall, kus toimus ka üks parimatest show´dest ning muidugi amfiteater, kus samuti paaril õhtul üllatavalt hea programm. Kräppi oli muidugi ka, aga õnneks on vaba voli tulla ja minna. Siiski oli seitse päeva kruiisilaeval minu taluvuse piir, keskkond tüütas lõpuks ära.

Kruiisilaev sõidab ühest sihtpunktist teise, seega oli peamine ootus näha ja kogeda ühe reisi käigus võimalikult palju. Kas nüüd riigist või kultuurist selle lühikese külastuse ajal mingit sisulist ülevaadet saab, aga näiteks Acropolise või Etna jaoks oli aega piisavalt.

Kruiis ei pruugi olla kallis

Kui ma elaksin Roomas, Veneetsias või Barcelonas on reisi hind pigem mõõdukas. Eesti kruiisitaja peab arvestama juurde stardipunkti lendamise kulud. Vahemere 7 päevased kruiiside hinnad algavad 390 eurost inimese kohta kaheses sisekajutis. Hoolimata hinnaklassist seal Rootsi laevadest tuntud narisid muidugi ei ole, ikka kena hotellituba laia voodiga. Populaarsemad on privaatse rõduga kajutid, mille hinnatase algab 700 eurost inimese kohta. Kui arvestada, et hinna sisse kuuluvad kolm söögikorda päevas a la carte menüüga ning tasuta kohvi/tee/vesi, siis ei ole hullu midagi. Erimenüüst tellitud prae hind oli ca 12 eurot. Pudel veini maksis 30 eurot, kokteilid 6-7 eurot ja ülisuur tops kvaliteetset kohvi 4 eurot. Soovija sai eelnevalt osta erinevaid joogipakette, mis annavad näiteks võimaluse seitsme päeva jooksul juua nii palju alkoholi kui jõuad. Sellise paketi eest tuleb siiski maksta rohkem kui 100 eurot. Tõsi, hiljem neid basseinikokteile ja õhtusöögi veine kokku lüües avastasime, et oleks vast tasunud ikka pigem joogipaketti panustada.

Lahe kogemus: linnaliinibussiga Ateenas

Esimesel päeval Sitsiilias kogetud Etna ekskursioon oli meie taluvuse piir ja seda ette aimates ei olnud meie isiklikus programmis rohkem grupiga väljasõite plaanitud. Türgi puhul oli see viga, muul juhul igati õige valik.
Nii võtsime ka Ateena Acropolise külastuse iseseisvalt ette. Ateena kruiisilaevade sadam asub mõistagi äärelinnas ning isepäistele turistidele on sadamas vastas kümmekond  taksot. Hinda uurides sai selgeks, et mõistlik valik see ei ole. Loogika ütles, et kusagil peab ju linnatransport liikuma. Umbes 500 meetrit jalutuskäiku ja sadama väravas oligi linnaliini bussipeatus: pileti hind 1,30 ning lisaväärtus Ateena oma hommikuste askeldustega. Bussis olime ainsad turistid. Ligi tunnise sõidu jooksul sai aimduse, mis selles linnas toimub.

Masendavalt palju oli suletud ärisid, vahel büroohoonete või kvartalite kaupa. Justkui karistuseks olid suletud uksed ja aknad graffitiga üle võõbatud, võimalik, et töö kaotanud inimesed väljendasid sellisel moel oma pettumust. Samavõrd palju oli pooleliolevaid ehitisi. Tundus, nagu oleksid ehitajad platsilt päevapealt põgenenud, jättes vedelema segumasinad ja kasutamata ehitusmaterjalid, millest tänaseks kasvas läbi rohi. Osad pooleliolevad hooned tundusid lausa eluohtlikud: tellingud ripuvad roostes kinnituste küljes ja ilma mingi kaitseta kõnniteel askeldab samal ajal Ateena. Südalinna, ärikvartali ja elurajoonide piir oli hägune, selge linnaplaneerimine pigem puudub, ja nii jättis Ateena kokkuvõttes suhteliselt kaootilise mulje. Kuna iga kolmas maja oli kas pooleli või mahajäetud, oleksime sattunud nagu ulmefilmi „Aasta peale maailmalõppu“. Acropolis kõrgub kõige selle kohal muutumatu ja sümboolsena. Varemed varemetes linnas.

Kreeka kööki ei olnud tagasilöögid majanduses muutnud, reisi parimad maitseelamused tulid ühest Ateena vanalinna ehk Plaka rohelisest aiast.

Masendav kogemus: Türgi kaubandus

Türgi sadamalinnast Kusadasist ligikaudu 50 kilomeetri kaugusel asuvad Ephesuse varemed. Kuna eelmise päeva Acropolise külastus oli ammendanud meie arhitektuuriliste elamuste janu, otsustasime jääda sel korral sadamalinna, lootes veeta päeva romantilistel kitsastel tänavatel uidates ja ehk ka türgi saunas ära käia. Suur oli meie pettumus, kui avastame, et Kusadasi  koosnebki põhimõtteliselt kahest basaarist. Nagu oleks sattunud Rocca al Mare kaubanduskeskusesse ainsa vahega, et katust ei ole peakohal ning poodides pakutakse ainult plastikust uhkete siltidega kotte. Mitte, et ma esimest korda elus nägin plastikust Prada kotti, igas suurlinnas on oma tänavakaubandus, kuid Türgis müüdi seda jama poes ja tänaval rippusid kuulsate kaubamärkide reklaamid, sildid lubasid eksklusiivset kaupa ning plastikust Prada kott maksis 300 eurot. Riik lubab silma pilgutamata sellist plagiaati. Üldjoontes sai selgeks, miks Türgi Euroopa Liitu ei pääse. Lugu tipnes üritusega kogeda türgi maitseid. Kelner püüdis meilt kahe prae eest kätte saada 50 eurot ja minu viitele menüüs olevale hinnale kohalikus valuutas sain vastuseks, et see on hind kohalikele, meile on ikka sama summa eurodes. Maksin lõpuks krediitkaardiga, sel moel ei jäänud neil muud üle, kui eurod 50 liiriga asendada, mis on muide alla 20 euro.

Õhtusöögilauas saime teada, et Ephesuse ekskursioon oli kogu reisi põnevaim ja lauakaaslased Türgist vaimustuses.

Kas ma lähen veel kunagi kruiisile?

Tõenäoliselt isegi varem, kui ratastooli vaja läheb. Saab rahulikult lugeda, mõõdukalt sporti teha, basseini ääres päikest võtta, õhtul head muusikat või täiesti normaalseid etendusi nautida ja muuhulgas ka mõned uued riigid üle vaadata.  Tuleb tunnistada, et kruiisil on oma võlu.

Navigator of the Seas on Voyager-klassi ristluslaev, mis kuulub ettevõttele Royal Caribbean Cruises Ltd. kuuluvale Navigator of the Seas Inc-ile ja mida opereerib laevakompanii Royal Caribbean International. Laev ehitati Turu laevatehases Soomes ja võeti 14. detsembril 2002 kasutusse esmareisiga Miamist Kariibi mere saartele. Navigator of the Seas on 311 m pikk, 39,04 m lai ja süvis on 8,6 m. Suurim kõrgus merepinnast on 72 meetrit. Laeva suurim kiirus on 22 sõlme. Nii reisija- kui ka kajutikohti on 3138. Laevaperes on 1213 liiget. Navigator of the Seas oli maailma suurim reisilaev aastail 2002–2004. Laeva kodusadam on Nassau Bahamal.

Osale arutelus

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Krimelte otsib MÜÜGIASSISTENTI

Krimelte OÜ

22. oktoober 2017

Teabevara