„Väikese jutu“ veeretamist saab õppida

Ees on pidulik vastuvõtt ettevõtte klienditele, kuid juba enne sündmust tahaks peitu pugeda ja olla nähtamatu seni, kuni üritus läbi saab. Kui vaid õnnestuks kuidagi vältida võõraste inimestega small talk`i ajamist….

Inimesi, kes umbes nii mõtlevad, on palju. Eriti eestlaste seas – oleme me ju tuntud oma kinnise oleku poolest. Suhtlemistreener Kristel Jalak ütleb aga, et asi pole sugugi nii lootusetu – väikeste nippidega on võimalik isegi täielik introvert õpetada small talk`i ehk viisakusvestlust tegema. Jalak teab, millest räägib, sest on viimase paari aasta jooksul läbi viinud hulga selleteemalisi koolitusi ja õpetanud paljudele inimestele, kuidas nn ilmajuttu veeretada.

Olukordi, kus väike viisakusvestlus paha ei teeks, on palju nii töö- kui ka igapäevaelus: vastuvõtud, banketid, messid, näitused, konverentsid, lõuna- ja õhtusöögid, aga miks mitte ka pikem bussi- või rongisõit. „Iga small talk ei pea kuhugi välja viima, aga kui sa seda väldid, siis sa kindlasti kuhugi ei jõua. Sest võib-olla istub bussis sinu kõrval inimene, kes oleks sulle väga vajalik,“ ütleb Jalak. „Oskus pidada viisakusvestlust on universaalne ja kuigi small talk ei ole mingi suur asi, siis ilma selle väikese sissejuhatava vestluseta ei järgne ka midagi suuremat.“

Väike vestlus tühjast-tähjast on oluline inimeste ülessoojendamiseks. Mitte ükski tõsisem jutt, isegi kahe tuimavõitu eestlase vahel, ei alga kohe nö asjast, vaid me räägime sinna ette natuke kergemat juttu. Tihti peame viisakusvestlust nii, et ise seda tähelegi ei pane. Samas sundida end võõra inimese juurde astuma ja temaga juttu alustama, näib sageli ületamatult keeruline.

Suhtlemistreener Kadri Kõiv selgitab olukorda väikese lapse näitel: keegi meist ei imesta, kui väike laps võõraste inimeste seltskonnas alguses häbeneb ja ennast ema selja taha peidab. Aga kui täiskasvanu satub võõrasse seltskonda, siis üritab ta iga hinna eest häbenemist varjata. Samas kardetakse võõrastega kontakti astuda, sest äkki teine ei tahagi minuga rääkida. „Seda, kuidas saada üle ebamugavustundest, kui pead võõrastega suhtlema, on võimalik vägagi õppida. See on puhtalt harjutamise küsimus,“ ütleb Kõiv.

Äkki ta ei taha minuga rääkida?!

Jalak räägib, et ta on oma koolitustel hästi palju kuulnud kurtmist, et „ei oska millestki võõraga rääkida“. „Meie hüpotees on see, et asi ei jää mitte teema taha, vaid probleem on kontaktijulguses – ei juleta võõra juurde minna,“ ütleb ta. „Kardetakse, et äkki on teine inimene tõrjuv või et äkki ma jätan rumala mulje. See on eestlastele eriti omane hirm. Seega valitakse parem tee, kus üritustel suheldakse ainult tuttavate inimestega. Igaks juhuks.“

Muidugi võib juhtuda, et kontaktipüüet tõrjutakse. Jalak meenutab üht oma kogemust Saksamaalt. „Läksin ühel üritusel vestlema Saksa meesterahvaga. Tema aga ei pööranud mulle mitte mingisugust tähelepanu. Hiljem sain teada, kui oluline on sakslastele hierarhia – nad lihtsalt vaatavadki läbi inimesest, kes on neist ametialaselt mitu astet allpool,“ räägib ta. „Samas – isegi sellisest kogemusest ei maksa teha järeldusi, et minuga on midagi valesti.“

Kui ees on teistest kultuuridest inimestega suhtlemine, tasuks ennast kurssi viia nende rahvuse viisakusvestluse teemadel. „Eestlane eestlasega saab veel hakkama, kuid teistest rahvustest inimestega on aga hoopis erinevad reeglid. Üks minu hirmsamaid kogemusi oli ühe Briti koolitajaga, kellega tema köögis külmal kivipõrandal rääkisime tund aega koertest enne, kui läksime tegelike teemade juurde. Nii kaua võttis aega õhu soojendamine. Eestlase jaoks on selline smalltalki kestus väga harjumatu,“ räägib Jalak.

Soomlased tunduvad olevat väga meie moodi, kuid Jalaka sõnul on tegelikult meie ja soomlaste suhtlus üsna erinev. „Nende olemine on palju enam nautlev, nad oskavad puhkust hinnata ja puhkusest räägivad nad väga meeleldi. Erinevalt eestlasest, kelle elu ja olemise sisu on siiski enamasti töö,“ ütleb Jalak. Kuidas soomlasega siis rääkida? „Oluline on sõbralikkus ja kohanemine nende tempoga. Suurem osa soomlasi ei ole väga kiired ehk et meie oleme neist palju kiiremad. Nendel ei ole tajutavat hierarhiat ja ülevalt alla vaatamist. Kui sa kellegagi konverentsil jutule saad, siis on see tõenäoliselt soomlane.“

Kuulamine on peaasi

Enne kontaktivõtmist soovitab Kõiv lugeda teise inimese kehasignaale. Selle järgi saab aru, kas ta üldse on avatud suhtlemiseks. Kui teine on ninapidi raamatus, siis tõenäoliselt pole mõtet minna teda häirima. Samas kui ta igavlevalt rongiaknast välja vaatab, siis miks mitte proovita jutulõnga veeretada.  

Ka vestlusgrupi juurde astudes tasub lugeda märke, kas vestlejad on avatud uuele tulijale. „Kui inimesed seisavad tihedalt ringis ja see on suletud ring, siis ei ole mõtet sinna trügima hakata. Kui nad seisavad u-kujuliselt ja neil käib pilk ringi, siis võib ligi astuda,“ õpetab Kõiv.

Jalaka sõnul on small talk suuresti hoopis kuulamine - sa küsid mingi küsimuse ja kuulad, mida sulle räägitakse. „Ilm on teema, millest võib alati rääkida, samuti lemmikloomad, päevakajalised sündmused – muidugi mitte väga emotsionaalsed. Tuleb leida teema, millega teine inimene saab nõustuda. See loob sooja tunde ja siis tulevad ka järgmised ühised teemad peale,“ selgitab ta. „Kõige raskem on avateema ja esimeste jututeemade leidmine. Aga kui kontakt on soe, siis veereb jutt ise edasi.

Kas ennast peaks tutvustama kohe võõra juurde astudes? Jalak ütleb, et siin ei ole kindlat reeglit. Näiteks kui pöörduda mingis olmeküsimuses, siis ei pea ennast kohe tutvustama. Sama kui on plaan vestlust sügavamale viia, siis võiks siiski alustada enesetutvustusest. Kuidas seda teha, soovitab Jalak juba varem välja mõtelda. Enesetutvustus peaks koosnema nimest ja ametist ning võiks sisaldada ka põhjendust, miks minu tegevusala on huvitav nendele inimestele, kellega ma rääkima lähen. „Pärast taolist enesetutvustust võib eeldada, et ka teine samaga vastab. Tihtipeale õnnestub siit juba tõsisemate teemadega edasi minna,“ ütleb ta. Jalak hoiatab vestlemisel ülekuulamise või ristküsitlemise eest – tunne teise inimese vastu huvi, kuid ära pane teda piinlikku olukorda ja räägi kindlasti ka endast. 

Tihti juhtub nii, et satudki toreda inimese juurde, jutt hakkab hargnema ning jäädki ürituse lõpuni ühe inimesega vestlema. „Tegelikult võiks luua võimalikult rohkem erinevaid kontakte. Seega on ka kontakti lõpetamine on väga oluline. Ühe inimesega peaks rääkima 5-10 minutit, mitte rohkem. Suhtlus võiks ideaalis lõppeda nii, et vahetatakse kontaktandmeid ja mõlemad tahavad teisega ka edaspidi suhelda. Alati see muidugi ei õnnestu ja alati pole seda ka vaja,“ ütleb Jalak.

Võõrastega vestlusse astumine on tavaline asi

EASi kommunikatsioonijuht Karina Loi ütleb, et uute kontaktide loomine on tema töös väga vajalik ning small talk käib alati asja juurde. „Paljudel EASiga seotud üritustel on täiesti tavapärane, et vestlusse tuleb astuda täiesti võõra inimesega või inimesega, kellega varem on suheldud vaid telefonitsi või e-kirja teel,“ räägib Loi. „Oma ettevõtte korraldatud üritustel on see lausa hädavajalik, sest võõrustaja peab hoolitsema ka selle eest, et külalistel oleks mugav ja meeldiv olemine.“

Loi ütleb, et otsevestlus on parim viis uute inimeste kontakti saada. Ta möönab, et mõne inimesega võib küll olla keeruline kontakti astuda, samas mõni teine on jälle nii avatud, et tema jaoks ei valmista võõraga suhtlemine mingeid raskusi. „Small talki puhul on väljakujunenud nn turvalised teemad, millega vestlust alustada ja üleval olla,“ ütleb Loi. „Tuleb hoida viisakat, sõbralikku ja vaba joont ning kindlasti ei tohiks esimesel vestlusel minna väga isiklikuks.“

Äripäeva Akadeemias toimub 19. mail Small-talk´i  1-päevane praktikum "4 sammu, kuidas kontakteloovalt suhelda". Vaata täpsemat tutvustust SIIT.

Osale arutelus

  • Kristina Traks

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Äripäeva infopank otsib ÄRIKLIENDIHALDURIT

Äripäev AS

01. detsember 2017

Teabevara