Anneli Brandt: Pea ees tundmatusse!

Anneli Brandt
Anneli Brandt, Tele2 Ärikliendi osakonna juht

Neliteist aastat ühes ettevõttes on ka parimatele meist piisavalt ahvatlev aeg, et juured mulda ajada ja mugavalt lõpuni välja panna. Seda ei saa aga öelda Tele2 uue äriklendi osakonna juhi Anneli Brandti kohta, kes pärast 14 aastat Tallinki pardalt pea ees tundmatusse sukeldus.

Öeldakse, et esimene arvamus, mis sul inimese kohta tekib, on alati õige. Minu hinnangul see enamikel juhtudel ei päde. Olen kohanud palju inimesi, kes esimesel hetkel tunduvad äärmiselt toredad, kuid maskide langedes paljastavad oma tõelise pale. Ja veel rohkem olen kohanud inimesi, kes tunduvad esmapilgul sõna otseses mõttes ebameeldivad ja alles hiljem selgub, et nad on parimad inimesed ever. Ja alles pärast seda tuleb mängu haruldane kolmas kategooria, kuhu kuuluvad inimesed nagu Anneli, kes ongi täpselt sellised nagu nad kohe on.

Sellesse haruldasse kategooriasse pääsemiseks peab sul olema kolm hädavajalikku omadust: enesekindlus, ausus ja avatus. Kuid Annelil on lisaks nendele kolmele asjale veel üks hea omadus - ta on ka tore inimene. Ja minu silmis annab see kõik kokku kompoti, mida võib nimetada juhtimise jackpotiks, sest sellisel inimesel puudub vajadus kedagi juhtida, kuna inimesed järgnevad talle ise.

Meie kohtumine Anneliga leiab aset Kohvik Narvas (Tallinn), kus vestluskaardi pealkirjaks on muutus. Mind huvitasid põhjused, miks Anneli otsustas pärast 14 aastat suure muutuse kasuks, kui lihtsalt see otsus talle tuli ja kui raske on tal ennast kehtestada uues valdkonnas, kus Sinu reaalsest panusest sõltuvad sajad tuhanded eurod.

Vestlevad Anneli Brandt ja Almondi Esco

Anneli: Hea et me siia tulime, siin on hoopis teine tunne kui kontoris.

Almondi: Jah, mulle meeldib see kohvik.

Anneli: See on mõnus retro! Ja muutus on muidugi üldse tähtis. Ma tundsin nii juba Tallinkis. See uus maja oli seal ilus küll, aga vahepeal tekkis lihtsalt tunne, et pean selle klaasi ja betooni vahelt välja saama. Ja niipea kui õue sain -  phoof! - oli mõte kohe vaba.

Almondi: Mõistan täiesti. Mind Äripäeva majas väga härib, et seal pole kusagile valja minna. Võibolla Magdaleena haigla juures on mingid pingid, aga nii, et võtad lõuna ajal külmkapist salati ja astud uksest välja värskesse õhku, seda pole.

Anneli: Mine katusele!

Almondi: Hea mõte. Peab uurima, kuidas sinna pääseb.

Anneli: Teine teema on muidugi avatud kontor, mis on praegu kõikjal tuure kogunud. Vahel on see väga meeldiv, aga samas on tarvis ka seda kohta, kus saad üksinda keskenduda.

Almondi: Sa töötasid Tallinkis 10 aastat eks?

Anneli: Tegelikult 14.

Almondi: 14? Ma LinkedIn'st lugesin kokku kümme.

Anneli: No see LinkedIn pole nii kaua eksisteerinudki (naerab). Tallinki jõudmine on iseenesest hoopis pikem lugu. Läksin omal ajal Ameerikasse, et õppida keelt ning seda, kuidas õpetada pimedaid arvutit kasutama. Aasta siis oli 96. Tagasitulles asusin õppima turismikorraldust ja kui selle lõpetasin, läksin mõneks ajaks Iirimaale. Alles sealt naastes sattusin 2001 aastal Tallinki nn. ajutise plaaniga jääda. Ja nii see areng seal alguse sai. Alustasin broneerimiskeskusest, liikusin edasi partnerite peale, siis olin tootejuht ning sealt edasi müügidirektor. Kusjuures esimest korda tekkiski mul mõte muutuseks toona, enne müügidirektori ametikohta.

Almondi: Kas see ametikoht oli ka põhjus, miks Sa ei läinud?

Anneli: Natukene, aga samas mitte päris. See rahulolematus ei tulnud hetkega, vaid juba pikema aja vältel andsin teistele mõista, kuhu suunas mu mõtted liiguvad. Ja siis tuligi see pakkumine. Aga ametinimi ja palganumber pole mulle üksinda kunagi tähtsad olnud.

Almondi: Mis on Sulle tähtis?

Anneli: Kui peaksin selle ühe sõnaga kokku võtma, siis oleks selleks sõnaks ilmselt kogemus.

Almondi: No 14 aastat on ju veel pikem aeg kui kümme. Mind väga huvitab, miks Sa siis lõpuks ikkagi lahkuda otsustasid.

Anneli: No millal siis veel? Ma veel pensionär pole (naerab) ja tegelikult pole ju eales hilja midagi muuta.

Almondi: Kas ei tekkinud tunnet, et olemasolev on nii mugav ja turvaline, et milleks enam puuri raputada?

Anneli: Ei. Absoluutselt mitte. Ma olen alati olnud selline, et hüppan kohe pea ees sisse! Kusjuures sõbrannad ütlevad, et selles osas valdab mind liigne positiivsus (naerab).

Almondi: Liigne positiivsus? Mis asi see on?

Anneli: See on see, kui sind valdab pidevalt tunne, et lõpuks saab kõigega hakkama. Ja tegelikult ongi ju nii, eks?

Almondi: Miks ei!

Anneli: Ja inimestega on mul sama tunne. Minu esimene mõte on, et inimesed on ikka toredad. Nagu sinagi. Ma ju tegelikult ei tea sind, aga ma arvan, et sa oled tore inimene.

Almondi: (naeran) Ma ei mõtle seda üldse negatiivses mõttes kui ütlen, et see on väga tore lapselik lähenemine.

Anneli: Täpselt! Ja see ongi õige. Tegelikult enamik inimesi ju ongi toredad. Ma arvan, et ma olen ise ka tore inimene (naerab).

Almondi: Aga kas selline liigne positiivsus töökeskkonnas mitte kahjuks ei tule? Kindlasti on inimesi, kes sooviksid seda ära kasutada.

Anneli: Liigne positiivsus…(naerab) No ega ma siis naiivne ei ole (naerab). Mulle inimesed väga meeldivad ja pean ennast üldse heaks inimeste tundjaks. Ja selle tunnetuse põhjal ma sätin oma suhtlust erinevate inimestega. Ma olen alati sõbralik ja avatud, aga vajadusel olen sõbralik erinevalt.

Almondi: Ja see töötab? Sa pole pidanud kellegi peale käratama?

Anneli: Ei. Mitte kunagi. Ma olen muidugi olnud konkreetne inimestega, aga mitte kunagi käratanud. Ja minu hinnangul käratamine ka ei aita. Kui soovid, et keegi midagi teeks, siis ei saa seda teha hirmuga, selleks tuleb inimest motiveerida. Nõukaaegne suhtumine inimestesse  on möödanik.

Almondi: Lugesin hiljuti Raimo Ülavere blogi, kus ta tõi NBA edukaima treeneri 11 juhtimispõhimõtte seas välja sama asja. Selleks, et inimene ennast muudaks, peab ta olema muutuseks motiveeritud.

Anneli: Ja nii ongi.

Almondi: Aga ometi oled Sa pidanud kõikide nende aastate jooksul ju kedagi vallandama?

Anneli: (Mõtleb hetke) Ma olen pidanud seda tegema ainult ühe...ei. Vist kaks...jah, kokku kaks korda.

Almondi: Kaks korda? Sa teed nalja või?

Anneli: Ei tee.

Almondi: Müügiosakonnad on ju kõige suurema voolavusega osakonnad ever. 14 aasta jooksul kaks valladamist on suurfirma puhul sõna otseses mõttes uskumatu?

Anneli: No päris 14 aastaga ei saa arvestada. Mul alluvaid on olnud ikka poole vähem. Ja kuigi ma muidugi väga tahaks seda enda isikliku saavutusena võtta, siis tegelikult on see ikka terve organisatsiooni teene. Tasemel personaliosakond jne. Aga eks ma olen alati püüdnud läheneda töötajatele just inimlikul tasandil. Leida inimestega üks-ühele inimlik side. Lisaks tuleb aidata inimestel leida see õige amet, kus nad päriselt ennast nagu kala vees tunnevad. Õige amet õigele inimesele toob kõige tulemuslikuma tulemuse.

Almondi: Minu jaoks kõlab see ikka uskumatult.

Anneli: (Naerab) No seda on hea kuulda.

Almondi: Palju Sul praegu uues kohas alluvaid on?

Anneli: 21

Almondi: Kuidas punt tundub?

Anneli: Väga ägedad inimesed. Ilma naljata. Niipea kui ma esimest päeva tööle läksin, siis tundsin ennast nagu kodus. Meeskond on mulle kõige tähtsam ja need inimesed seal on lihtsalt fantastilised.

Almondi: Kas üritad ka nende kõigiga luua isikliku sideme?

Anneli: Muidugi! Kuigi mul on Tele2’s kolm üksust ja igaühel neist ka oma juht, siis ütlesin kohe esimesel päeval, et minu uks on kõikidele alati avatud. Kui midagi on, võib tulla kohe küsima. Mulle ei meeldi selline piiritletud suure ülemuse ja väikeste alluvate mentaliteet. Kui ma aprillis tööle tulin, läksime kohe esimese kuu lõpus üheskoos kruiisile. Tead kui age see oli. See oli täpselt selline tunne, nagu läheks reisima vanade sõpradega ja just seda tunnet hea tiim vajabki!

Almondi: Kui oluliseks Sa selliseid üritusi oma töös pead?

Anneli: Väga. Ma plaaniks selliseid ühiseid asju igal kuul teha. See on äärmiselt tähtis, et kõik inimesed tunneksid teinetest kui inimesi ja et nad tunneksid ennast sama tähtsana kui iga teine tiimi liige.

Almondi: Taaskord tsiteerin Ülavere blogi, kus see NBA treener rääkis, et ta üritas jaotada meeskonnas vastutust nii, et igaüks tunneks ennast kui ülemus oma valdkonnas. Et ta tunneks, et ta loeb.

Anneli: Täpselt. Nii peabki olema. Igaüks peab tundma, et tema tööl on väärtus ja et teda usaldataks. Eduka töösoorituse aluseks ma arvangi olevat usaldus, otsustusõiguse andmine ning selgete eesmärkide püstitamine.

Almondi: Küsiksin lõpetuseks, kas ja millised on Sinu eesmärgid oma uues töös. Mida Sa soovid saavutada?

Anneli: Minu esimene eesmärk ongi meeskond, mis töötaks kui üks tugev ja äge tervik. Teiseks koostöö erinevate osakondadega ning parttneritega, kelle nn. taustatöö on meile müügis väga oluline. Ja kolmandaks eesmärgiks on tuua tagasi nö “inimest” ja isiklikku suhet äriklientidele. Tihtipeale kiputakse seda suurfirmade puhul ära unustama, et see pole lihtsalt mingi leping, vaid päris koostöö reaalsete inimestega, kellel on omad vajadused ja soovid. Minu soov on ka nendega isiklik side luua. Tänagi lahen näiteks ühe firmaga kohtuma.

Almondi: Kellega?

Anneli: Ei ütle! (Naerab)

Intervjuu toimus 23. juulil 2015.

Osale arutelus

Seotud lood

Jälgi Bestsalesi sotsiaalmeedias

RSS

Valdkonna tööpakkumised

Globalsun otsib päevitus- ja ilutoodete MÜÜGIJUHTI

M-Partner HR OÜ

05. oktoober 2017

Digitrükk is looking for a EXPORT SALES MANAGER

Finesta Baltic OÜ

02. oktoober 2017

ESSVE Estonia otsib TURUNDUSJUHTI

Tammiste Personalibüroo OÜ

01. oktoober 2017

Teabevara