Timo Diener: „Mees, kes jäi ellu“ – Film, mis jäi ellu!

Timo Diener, Filmilevitaja

Sellest aastast lisab igal kuul Bestsales.ee ja Kosmos IMAX filmiblogile värvi filmilevitaja Timo Dieneri põnev sisevaade suurproduktsioonide telgitagustesse, kus stressirohked "uju või upu" olukorrad on sõna otseses mõttes tavaline päev tööl. Värske postitus räägibki, kuidas DiCaprioga peaosas "The Revenant" napilt ellu jäi!

„Lindmees“ kujutas endast üliambitsioonikat ent samas suhteliselt tagasihoidliku eelarvega (umbes 20 miljonit dollarit) teatraalset linateost, mis paistis silma küll oma tehnilise filigraansusega ning pikkade, katkematute stseenidega, aga mis samas panid proovile üksnes näitlejate võime lehekülgede kaupa dialoogi korraga meelde jätta ning õigel ajal õiges kohas olla.

Tagantkihutamise uus tase!

„Mees, kes jäi ellu“ viis Inarritu iseenda tagant kihutamise vajaduse aga sootuks uuele tasemele. Tema kindlaks kavatsuseks oli võtta linateos üles keset ürgset, pea puutumatut loodust (kui palju neid kohti üldse tänapäeval leidub), enam-vähem kronoloogilises järjekorras ja kasutades üksnes looduslikku valgust. Viimase aspektiga jäi ära küll lõputu prožektorite tassimine kilomeetrite kaupa mööda kõrvalisi ja rohtunud metsaradu, aga samas tähendas see seda, et iga päev oli pikkade ja ülikeeruka koreograafiaga stseenide ülesvõtmiseks aega heal juhul loetud tunnid, tihedamini aga lausa loetud minutid enne päästva päikesevalguse mäetippude taha kadumist. See tähendas, et pärast seda, kui võttemeeskond oli esmalt jõudnud tsivilisatsioonist kaugel asuvatele võtteplatsidele, veedeti seal esmalt pikki tunde (vahel terveid päevi), et seada esmalt üles kõik vajalik ning seejärel tüdimuseni proove tehes, sest kui juba kaamerad surisema hakkasid, ei olnud enam tagasiteed. Siis tuli asi enam-vähem esimese korraga „purki“ saada.

35 aasta soojeim talv

Näitlejate pähetuubitud repliikidest on aga vähe kasu, kui Emake Loodus otsustab hakata sulle vingerpussi mängima, kostitades filmitegijaid Kanada viimaste aastate ja aastakümnete kõige soojema talvega. Mitte just ideaalne selleks, et üles võtta film, mille tegevus pidi stsenaariumi järgi toimuma külmal ja halastamatul talvel. Ja seda enam, et Inarritu pole mees, kes näitlejate mugavuse nimel hakkaks kulutama raha selle peale, et eriefektimeistrite kätetöö tulemusena lisada näitlejate suhu miinuskraadidele omast auru.

90 miljoni dollariline eelarve lendas kiirelt lõhki

„Mees, kes jäi ellu“ võtteperiood algas 2014. aasta sügisel. Linaloo eelarveks kinnitati filmi pearahastaja, kogenud produtsendi Arnon Milchani poolt 90 miljonit dollarit – üüratu summa taolise eksperimenteeriva, kunstifilmi sugemetega suurteose kohta. Kaamerasurin pidi plaanide kohaselt lakkama hiljemalt 2015. aasta märtsis. Kui aga Inarritu veebruari lõpus Hollywoodi oma kuldsetele mehikestele järgi sõitis, ei olnud võtete lõppu veel nähagi ja linaloo eelarve oli juba lootusetult lõhki aetud. Kõik see ja lisaks võtteplatsilt kostuvad nurinad lavastaja ning võttegrupi vahel aset leidnud konfliktidest ja kuhjuvatest pingetest pakkus tänuväärset toitu kõikidele kõmu- ja erialaväljaannetele. Sosistati, et filmi eelarve oli möödunud aasta augustiks, kui võtted veel endiselt kestsid (!), paisunud umbes 135 miljoni dollari suuruseks. Kui mainida seda numbrit Inarritu kuuldes, on ta varmas neid kõlakaid kummutama, kuigi samas ei eita ta seda, et esialgne eelarve jäi tõesti liiga väikeseks ning lõplik summa ületas 100 miljoni dollari piiri päris tugevalt.

Inarritu pani Leonardo DiCaprio piire kompama

Küll aga on mees toonitanud, et kõik eelarveprobleemid ei tulenenud mitte tema liialt grandioossetest ja ilmvõimatutest plaanidest, aga just nimelt ootamatult soojast talvest, mille sarnast kohalikud elanikud ei olnud näinud viimased 35 aastat. Võttegrupi eest plagama pannud talv ja miinuskraadid saadi lõpuks piisaval määral kätte Argentiinas, kus filmitegijad alles mõned napid kuud enne väljakuulutatud filmi esilinastuse kuupäeva kõige vajalikuga ühele poole jõudsid.

Kogu selle aja vältel ei olnud Inarritu oma nägemuse realiseerimise nimel valmis mitte ühekski kompromissiks – ei mingit võttepaviljoni turvalisust, kõik pidi olema ekstreemne ja panema Leonardo DiCaprio, Tom Hardy ja teised näitlejad oma võimete piire kompama. Nagu mees ise ühel hetkel kogu sellest keelepeksmisest ilmselgelt ärritununa lausus: „Kui film kinodesse jõuab, ei lähe MITTE KEEGi seda vaatama põhjusel, et võtted lõppesid graafikus ja film jäi eelarve piiridesse. Inimesed leiavad filmi üles, kui see neid puudutab. Nad lähevad seda vaatama, kui see nende huvi äratab.“

38 miljonit dollarit ühe nädalaga

Ja ilmselgelt on tal õigus. Tasus oma põhimõtetele kindlaks jääda ja peaprodutsent Milchanil tasus üha uusi ja uusi tšekke välja kirjutada, sest tuleb välja, et antud juhul julge hundi rinnus haavleid ei leidu. See on pigem väga rasvane. Film sai valmis, näitlejad karastusid (DiCaprio ei pidanud väheseks lüüa ühes stseenis hambad ehtsasse piisonimaksa, sest olukord nõudis seda) ja tänasid kindral Inarritut saadud unustamatu kogemuse eest. Kas võttepaviljonis mässates oleks saadud sama ehe tulemus? Kahtlane.

Igahates Ameerika kinodesse jõudes osutati raju vastupanu rohkesti rekordeid purustanud „Star Warsi“ viimasele osale ja teeniti avanädalavahetusel kopsakad 38 miljonit dollarit. Ja see oli ainult algus ja ainult üks riik. Päeva lõppeks jõutakse rahaasjadega ilmselgelt plusspoolele ja hetkel peab Inarritu uuesti smokingu välja otsima, et veebruari lõpuks taas sammud Oscar-galale seada ja näha, mitmeks auhinnaks realiseeruvad filmile osaks saanud 12 nominatsiooni. Õnneks ei saabu ta seekord pidustustele järjekordse filmi võtetelt. Vahel leiab seegi mees mahti aeg maha võtta ja nautida oma töö vilju. Millised need viljad aga välja näevad – seda saavad Eesti kinosõbrad näha juba alates 22. jaanuarist, mil see eepiline linalugu siinsetesse kinodesse jõuab. Ka IMAX-ekraanile.