Timo Diener: „Deadpool“ – head asjad juhtuvad nendega, kes jaksavad oodata

Timo Diener, filmilevitaja

Filmilevitaja Timo Diener kirjutab värskes Bestsales.ee ja Kosmos IMAX filmiblogis „Deadpool“ loomise telgitagustest ja Deadpoolist - Marveli maailma kõige suurema suuvärgiga superkangelasest, kelle üheks supervõimeks on oskus suhelda vaatajaga - olgu see koomiksis või filmis!

Head asjad juhtuvad nendega, kes jaksavad oodata – praegu võib seda juba ilmselt Ryan Reynoldsile öelda, sest kolgata tee on sedapuhku lõpuni käidud ja film nimega „Deadpool“ on tänase hetke seisuga kinoekraanidele tormanud, et koht kätte näidata kõikidele oma konkurentidele. Selja taga (valetan, endiselt täistuuridel käimas) on viimaste aegade vaat et kõige leidlikum turunduskampaania ja juba praegu – enne, kui on selgunud isegi filmi avanädalavahetuse tulemus – otsustas filmistuudio 20th Century Fox näidata rohelist tuld „Deadpooli“ järjele… „Merc With a Mouth“ ehk eestikeeli „Suuvärgiga palgasõdur“ on tulnud meie kõigi ellu selleks, et jääda. Loodetavasti nagu jõuluvana, kes kannab samuti punast rüüd, peab nimekirja „pahadest lastest“ ja kelle süles – Deadpooli enda sõnul – on hea istuda…

Suuvärgita suuvärk

Jah, praegu on lausa veider mõelda, et me väga napilt võinuks minna nii, et elame maailmas, kus Deadpool kinolinal ei tegutsekski. Millest oleks hiiglama kahju, sest sellisel juhul jäänuks meie ainsaks kokkupuuteks selle antikangelasega 2009.aasta möödalask nimega „X-Men Origins: Wolverine“. Ka selles filmis kehastas Deadpooli ehk Wade Wilsonit Ryan Reynolds ja filmi algus lubas head – suuvärk käis filmi alguses nii kontrollimatult, kui lastesõbralik vanusepiirang seda võimaldas, aga filmi lõppfaasis naasis Deadpool publiku ette, endal suuvärk kinni õmmeldud… No kuidas sa end oma hüüdnime vääriliselt saad üleval pidada, kui sul pole suuvärki, millega suuvärgitada? Fännide seas palavalt armastatud ja poliitiliselt ülimalt ebakorrektse tegelaskuju taoline „kohitud“ versioon kutsus esile publiku suure pahameeletormi. Röövida Deadpoolilt kõnevõime oli sama, mis eemaldada Peter Parkerilt võime oma randmest välja tulistatud niitide abil suurlinna kõrghoonete vahel liuelda. Või lasta Hulkil rahumeeli vihaseks saada ilma, et ta suureks ja roheliseks muutuks.

Võtta halvimast parim

Võib ju küüniliselt küsida, miks pidi Reynolds seda tegelaskuju siis üldse sellisel poolikul kujul kehastama, kui tegu on tegelaskuju tohutusuure fänniga nagu ta ise tunnistab? Asja tuum oli suhteliselt lihtne nagu taolistel puhkudel ikka – Reynoldsi ees seisis lihtne otsus: kas mängida Deadpooli nimetatud Wolverine’i filmiseikluses just sellisel moel nagu stsenaariumis kirjas (ja stsenaariumisse parandusi sisse viia polnud võimalik kogu filmimekat ajutiselt halvanud stsenaristide streigi tõttu) või siis üldse mitte. Reynolds lõi enda sõnul igal võimalusel tegelaskuju dialoogile käed külge, kuid tegelaskuju kinniõmmeldud suud ta enam kuidagi lahti harutada ei saanud, sest siis oleks lagunenud kokku terve stsenaariumi viimane kolmandik ja selle uuesti ülesse ehitamiseks polnud olemas mingisugust ajapuhvrit. Tuli võtta olukorrast parim ja antud hetkel polnud parim piisavalt hea. Või nagu ütles seda meenutades Reynolds ise: „Vahel võib filmistuudio keeruline poliitika kõikide koomiksifännide unistused – ja minu omad takkapihta – ära rikkuda.“

Ropusuise, vägivaldse tõpra tagasitulek!

Tavaliselt asjad siinmaal lõppekski ja kusagil tühermaal oleks praeguseks rohtukasvanud hauaplaat, millel Deadpooli nimi ja selle all daatumid 1991 – 2009 (tõepoolest, Deadpool ilmus esmakordselt koomiksikülgedele just aastal 91). Aga saatus tahtis, et filmistuudio võtaks Reynoldsi seoses selle tegelaskujuga uuesti jutule. Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks suutis näitleja ühes stsenaristide tandemiga Rhett Reese – Paul Wernick stuudio juhtukonna peades idanema panna mõtte, et Deadpool võiks jõuda publiku ette veel üks kord ja sedapuhku just sellisena nagu ta omal ajal fännide südameisse puges – ropusuise, vägivaldse tõprana.

Ei tundu olevat just paljulubav kombinatsioon olukorras, kus stuudiod teevad superkangelastest pajatavaid filme mõttega meelitada kinosaalidesse täiskasvanute kõrval ka võimalikult väikeseid lapsi. Aga kõikide superkangelaste seas osutus just Deadpool selliseks, kelle puhul kõik need pealtnäha eemalepeletavad aspektid toimisid. Seda sellepärast, et need on pärit ausast kohast. Wade Wilson on viha ja virtsa täis, kuna tal on avastatud vähkkasvaja pea igas elutähtsas organis, ta peab hüvasti jätma oma elu armastusega ning tagatipuks satub ta vähiravi ettekäändel valgustkartvasse eksperimenti, mille põhirõhk pole mitte võitlusel kasvajaga vaid sellel, et näha, kuidas inimkatsejänese organism reageerib mutatsiooni esile kutsuvale…„ravile“. No kuidas sa pärast kõike seda viksiks ja viisakaks jääd. Ja kui veel mehe südamedaami elu ohtu sattub, on Deadpoolil vaba voli kinolinal kõik oma võimed valla päästa.

Õnnelikest õnnetustest filmini

Aga me ruttame sündmuste käigust ette. Stuudiot oli vaja väga kaua pehmeks rääkida, sest kui üks kord juba oma vitsad kätte on saadud, siis teist korda sama viga korrata ei taheta. Kuidas see ookeanitagune ütlus kõlabki? Fool me once, shame on you, fool me twice, shame on me. Ühel pool stuudio ja teisel pool fännid, kes poleks samuti teistkordset möödalasku andestanud. Järgnes omamoodi „õnnelike õnnetuste“ jada.

Esmalt lekkis internetti Reese’i ja Wernicki esialgne ning karakterit igati austav käsikiri, mida juhtus teiste seas lugema – ja loetusse ka armuma - seni peamiselt eriefektidega tegelenud filmitegija Tim Miller. Tema saavutustega (nagu näiteks Oscari nominatsiooni vääriliseks tunnistatud lühifilm Gopher Broke või David Fincheri filmi „Lohetätoveeringuga tüdruk“ algustiitrid) oli omakorda kursis toonane Foxi tegelinski Drew Crevello, kes pakkus välja, et Miller võiks kaaluda Deadpooli lavastamist. Aga enne seda oli vaja stuudiobosside veenmiseks üles võtta üks väike test. Seda Miller ka tegi ja sellele järgnenu on nüüdseks osa Hollywoodi moodast folkloorist. Nimelt kellegi liialt agarad käed lekitasid nimetatud „prooviesinemise“ ja see hakkas fännide seas levima otsekui kulutuli. Nende kümnete ja kümnete miljonite klikkide peale mõistis stuudio lõpuks, millise potentsiaalse kullaaugu peal nad istuvad ja nad otsustasid metsiku elaja Deadpooli lõpuks vabadusse lasta. Filmile anti ametlikult roheline tuli.

See teade lõi nii-öelda tšakrad lahti nii stsenaristidel, Reynoldsil, kui ka stuudio marketingitiimil. Kuna Deadpool on tegelane, kes pidevalt ja täiesti sundimatult purustab tema ja vaataja vahel paikneva nn. „neljanda seina“, andis see punasesse rüütatud palgasõdurile võimaluse adresseerida publikut igal võimalikul ajahetkel ja kommenteerida igat võimalikku aktuaalset sündmust, mis omakorda tagas tegelaskuju pideva pildiloleku ja genereeris lugematul hulgal lisaväärtust tasuta reklaami näol, kui press (ja iseäranis internetiavarus) seda kõike jagas, laikis ja kommenteeris. Piduritele keegi selles turundusmeeskonnas ei vajuta, sest pidurid on ammuilma lahti monteeritud ja aknast välja visatud, tagatipuks on ka pidurivoolikud läbi lögatud ja pidurivedelik läbilõigatud voolikutest välja nõrgunud…

Antikangelase tagasitulek

Praeguseks on möödunud pea täpselt 12 aastat hetkest, mil Ryan Reynoldsile „Vampiirikütt Blade’i“ kolmanda osa võtteplatsil terve virn Deadpooli koomikseid ulatati. Kiiresti tegelaskuju fänniks saanud Reynoldsil kulus 12 aastat, et oma kauaaegne unistus lõpuks realiseerida. Realiseerida sellisel kujul nagu oleks pidanud juhtuma juba aastal 2009. Ja ilmselt premeerivad kinokülastajad Reynoldsit selle pika ootuse eest sellega, et Deadpoolist kujuneb saatuse kiuste üks viimase aja populaarsemaid filmi(anti)kangelasi.