Filmiblogi soovitab: Mees, kes kukkus kuult

Tanel Raja

Värskes Bestsales.ee ja Kosmos IMAX filmiblogis kirjutab e-kaubanduse konsultant Tanel Raja oma lemmikfilmist, 1976. aastal esilinastunud David Bowie filmist „The Man Who Fell to Earth“.

Kui David Bowie meie seast selle aasta alguses lahkus, tõttasid inimesed ummisjalu sotsiaalmeedias üsnagi kahepalgeliselt kinnitama, kuivõrd tähtis oli muusiku looming nende jaoks. Vaatamata sellele, kas nad teadsid mõnda tema lugu või mitte. Sootuks vähematele meenus, et Bowie oli lisaks muusikukarjäärile ka tunnustatud näitleja.

„Mees kes kukkus Maale” on märgilise tähendusega film päris mitme külje pealt. Näiteks on tegemist David Bowie esimese filmirolliga ning valides tolleks hetkeks juba tuntud, kuid näitlejakogemusteta muusiku peaossa, võttis lavastaja Nicolas Roeg produtsentide silmis märkimisväärse riski. Hiljem selgus, et mäng oli küünlaid väärt, kuna lavastaja ei soovinudki, et David Bowie kedagi teist mängiks – Roeg soovis, et Bowie mängikski iseennast. Ning Bowie täitis kõik talle pandud ootused.

Vändatud film langeb mitmepalgelise muusiku kahe ajajärgu vahele, peategelane Jerome Newton sisaldab endas üheaegselt Ziggy Stardusti kui Valge Aristokraadi (mõlemad on David Bowie loomingulised ajajärgud) elemente. Tal on punane pea ja ülikond, ta on üheaegselt uudishimulik, segaduses ja kõrk. Ta ei sarnane mitte kellelegi ja ometigi on ta kogu filmi ainuke tõeliselt inimlik tegelane.

Linateos räägib loo tulnukast, kelle rahvas on välja suremas, neid on alles jäänud pelk käputäis. Nende planeedist on järgi jäänud tühermaa (raamatus viidatakse tuumasõjale) ning ta on tulnud meie planeedile vee järele. Kuna vee transportimiseks on vaja ehitada hiiglaslik kosmoselaev, patenteerib ta hulgaliselt inimestele veel avastamata tehnoloogiaid ning loob ettevõtte, mis selle intellektuaalse omandi põhjal kiiresti rahvusvaheliseks kontserniks kasvab.

Kuigi alguses lähevad asjad ülesmäge, taandub lõpuks kõik ikkagi sellele, et inimesed on inimesed: umbusklikud, lühinägelikud ja isekad. Peatselt avastab külaline enda jaoks alkoholi, seksi ja televisiooni ning kui tema tegelik olemus avalikkuse ette lekib, ei ole sellest head oodata.

Kui vaatajale peaks tunduma, et tegemist on sürrealistliku reisiga kellegi teise sisemaailma, millest ei puudu ka erinevad meelemürgid, on tal kahtlemata õigus. David Bowie ise pidas seda oma parimaks filmiks, millest ta paraku suurt midagi ei mäleta: võtete toimumise ajal kulus tal iga päev grammide viisi kokaiini. Sellest tingitud pidev intensiivsus, hämming ja distantseeritus muudab ta ühest küljest sellesse rolli ideaalselt sobivaks, muutes samal ajal kontrastina kõikide ülejäänud tegelaste karakterid groteskseteks karikatuurideks.

See viimane tekitab läbi selle filmi võimaluse näha inimesi sellisena nagu tulnukad meid võiksid näha. Ning tunda, mida Avo Paistiku „Klaabu” tundis, kui ta esimest korda oma krimblid sirgu ajas.

Kuidas olla omadele võõras ja võõrastele oma.

PS. Sel suvel linastub tuntud arvutimängu „Warcarft” põhjal vändatud seiklusfilm „Warcraft: the Beginning”, kas te teate, et selle lavastajaks on David Bowie poeg Duncan Jones?