Timo Diener: Kapten Ameerika – kuidas üheaegselt muutuda ja endale kindlaks jääda

Timo Diener

Timo Diener kirjutab uues Bestsales.ee ja Kosmos IMAX filmiblogis filmist, mille peategelane sündis juba enam kui 75 aasta eest, kuid on endiselt ülimalt tegus. Jah, ta on Kapten Ameerika!

Kui arvestada asjaolu, et 29. aprillist Eesti kinoekraanidel taas seiklema asuv Kapten Ameerika ehk kodanikunimega Steve Rodgers nägi koomiksikülgedel ilmavalgust juba nii ammu kui üle 75 aasta eest, siis võiks ju arvata, et peaasjalikult Teise Maailmasõja kahele pahale – „natsidele ja japsidele“ – pasunasse andmiseks välja mõeldud kangelane peaks olema tänaseks juba lootusetult vananenud ning „moest väljas“. Marveli filmistuudio on aga viimastel aastatel suutnud tõestada vastupidist.

Kapten Ameerika sündis omal ajal sõna otseses mõttes oma rahva vajadusest. Vajadusest saada vähegi hingeleevendust ja eskapismi ajaperioodil, mil Euroopat ja ka ülejäänud maailma hakkas ähvardama natsismitont eesotsas maailma kõigi aegade kurikuulsaima vuntsilisega. Selle patriootliku tegelase sünd leidis aset 1940. aasta detsembrikuus ja kui ta oli lugejate südameid jõudnud kõigest aastapäevade jagu võita, otsustasid jaapanlased Pearl Harborit rünnata, kestes sellega ameeriklased lõplikult ja pöördumatult ilmasõja keerisesse. Vajadus koomiksilehtedel Hitlerit ja tema käsilasi tümitada suurenes veelgi, aga samas tundub täna tagasi möödanikku vaadates, et sellest samast keerisest, kuhu Ameerika pärast Pearl Harborit tõmmati, pole kõik ajaloohuvilised teavad sedamaid, pole see suurriik siiamaani suutnud välja rabeleda. Millegipärast on Ameerika Ühendriigid leidnud end pärast seda igast võimalikust maailma punktist järjekordse konflikti keskmes ja sama palju, kui on neid, kelle arvates tegeldakse konflikti kustutamisega, leidub arusaadavatel põhjustel neidki, kes peavad sama asja õhutamiseks. Ja kõikide nende erinäoliste kümnendite kestel on Kapten Ameerika seiklused jätkunud, kuigi kilbistatud maskikandja ise on pidanud ühes muutuvate aegadega ka ise muutuma.

Selle muutumisprotsessi jooksul on Kapten Ameerika suutnud toime tulla võimatuga – ta meeldib kõigile ja temast peavad lugu nii vasakpoolne liberaal, kelle arvates Ameerika Ühendriigid ei peaks otsima iga hinna eest kodukamarast mitme tuhande miili kaugusele jäävaid sõjakoldeid, kui ka relvahull paremäärmuslane, kes tänavaküsitluse kohaselt näeks Kapten Ameerikat meeleldi nendes samades karmides kohtades tähelippu lehvitamas ja vaenlast paika panemas...

Nii võib seda tegelast vastavalt ajastule pidada puhtakeseks, idealistlikuks sõjasangariks, 50ndatel Ameerikat „ohustanud“ kommunismitondi vastu võitleja, illusioonide purunemise tõttu kibestunud liberaal, puhtakujuline jõmm ja rusikakangelane ning dissidendist vabadusvõitleja. Ja näovahetus on alati olnud tingitud sellest, kes on parasjagu Valges Majas istunud ja millises suunas on puhunud Ameerika poliitikamaastikul valitsevad tuuled.

Aga jah, tõesti, esmapilgul näib Kapten Ameerika olevat lootusetult igav tegelane – samal ajal, kui Raudmees Tony Stark paistab silma oma miljardärist playboy eluviisidega, Thor on lisaks oma kõikvõimsale jumalastaatusele aeg-ajalt arrogantne ja ennasttäis, Bruce Banneril ehk Hulkil jagub pimedat poolust sootuks enam kui helgemaid hetki ja Musta Lese ehk Natasha Romanoffi hägusest taustast ärme üldse rääkima hakkagi, siis Kapten Ameerika on siiras, südamlik ja alati õige asja eest väljas. Ei huvita teda raha (nagu Starki) ega tüdrukud (nagu puberteedist Ämblikmeest), ei ole tema hing piinatud leinast ja süütundest ning teda ei kiusata taga nagu X-mehi. Kuid ta on säilitanud siiani oma koha koomiksikülgedel ja viimase kümnendi jooksul üliedukalt ka suurel ekraanil selleks, et näidata inimestele, et mitte alati ei ole kerge jääda iseendaks (ehk Kapten Ameerika puhul heaks), kui sa võitled riigi nimel, mis vahetevahel teeb tegusid, mille üle on suhteliselt raske uhkust tunda. Selle tegelaskuju üheks alustalaks on alati olnud usk oma kodumaasse ja tema piiritu ustavus selle vastu. Ja neid alustalasid materdatakse viimasel ajal halastamatult.

Nii ka kõige uuemas filmis, mis kannab alapealkirja „Kodusõda“. Ja ei – Kapten Ameerikat ei visata ajamasinasse ega saadeta aastatesse 1861 – 1865, et vaenutsevate lõuna- ja põhjaosariiklaste omavahelisi suhteid klattida. Kaugel sellest – madinaks läheb siinsamas, meie kangelase enda tagaõuel, kui pärast Tasujate eelmiseid missioone on üha raskem ja raskem pöörata pilk kõrvale ohvritelt, keda superkangelaste ettevõtmiste kiiluvette üsna rohkesti maha on jäänud. Palju kõrvalisi ohvreid nõudnud operatsioonide järel tõuseb taas päevakorda küsimus, kas mitte ei tuleks Tasujaid ning nende tegemisi valitsuse tasandil reguleerima ja kas ei peaks vastavad kõrged ametnikud mitte igal suvalisel ajahetkel teadma, kus üks või teine superkangelane parasjagu asub.

Kuna tegu on meetmega, mis tingitud pealtnäha vajadusest tervet riiki (ja ühtlasi ka maailma) turvalisemaks muuta, siis võiks ju esimese hooga arvata, et alati rahva kaitseks sõjamöllu sööstnud ja kõrvaliste isikute turvalisust au sees hoidnud mees oleks sellise asjade käiguga pikemalt mõtlemata nõus. Aga ei – Kapten Ameerika näeb selles „reguleerimises“ ohtu demokraatiale ning ta arvab, et kui heade poolel võitlevatele kangelastele hakatakse päitseid pähe panema, on oma hetke ootavad tumedad jõud seda olukorda varmad ära kasutama. Nii leiabki Steve Rodgers end ootamatult vastamisi ei kellegi teise kui Tony Starkiga, keda vaevavad ootamatult hoopiski süümepiinad süütute ohvrite pärast. Kahe kõva kivi omavahelist valusat kokkupõrget on võimatu ära hoida. See poleks aga Marveli kinouniversumi filmidele omane, kui Rogers ja Stark kusagil „kloostri taga metsas“ kokku saavad ja rusikad käiku lasevad. Mõlemad vaenutsevad osapooled suudavad enda selja taha värvata arvestatavad tegijad – kõvasid nimesid jagub mõlemasse leeri nii rohkesti, et leebemalt on Kapten Ameerika kolmandale filmiseiklusele hakatud viitama, kui projektile „Tasujad 2.5“. Tegelaskujude poolest annab igatahes see kodusõda juba tõelise Tähtede Sõja määdu välja, sest lisaks Kaptenit kehastavale Chris Evansile ja miljonite suurele lemmikule Downey Jr.-le astuvad uues filmis üles veel Scarlett Johansson, Oscari nominendid Don Cheadle ja Jeremy Renner, Paul Bettany, Anthony Mackie, Sebastian Stan, Paul Rudd, Elizabeth Olsen, Chadwick Boseman, Oscari võitja William Hurt, kivikõva Frank Grillo, John Slattery, Emily VanCamp, Marisa Tomei, Martin Freeman ja siis veel üks ülimalt tuntud Marveli universumis tegutsev tegelane, aga kes see on ja kelle poolel ta sõdima hakkab… - kes teab, see teab, aga päris vabatahtlikult ma seda infot siin kirja panema ei hakka.

Igatahes selge on see, et kuigi tema aated on talle tähtsad, on Kapten Ameerika hinge kogunenud puhtamast puhta valge kõrvale tubli annus halli, sest tänapäevased segased, ebastabiilsed ja muutusterohked ajad on ka Kapteni väärtushinnangutesse mõningased korrektuurid teinud. Ja seda huvitavamaks see asjaolu selle tegelaskuju muudab. Sõda, milles sõber ei tunne sõpra, võib kinoekraanil alata, aga samas valitseb ootamatu „rahuaeg“ muidu nii pirtsakate kriitikute leeris – juba on jõutud „Kodusõda“ nimetada Marveli filmistuudio seni kõige paremaks filmiks. Aga oma silm on kuningas ja selle väite paikapidavuses tuleb ise veenduda.