1+1, töötab ka täna
Värskes Bestsales.ee ja Kosmos IMAX filmiblogis räägib Bullet Express & Logistics’i juht ja osanik Kristjan Puustusmaa, et esmapilgul vale otsus, minna kinno vaatama filmi „1+1 Intouchables“, osutus lõpuks ainuõigeks sammuks. Miks?
Esimesel korral, kui seda filmi kinokavades nägin, suhtusin ma sellesse äärmise ükskõiksusega. Seda filmi tutvustati mulle umbes nii: „1+1" on südantsoojendav lugu rikkast, halvatud riskiarmastajast (Francois Cluzet), Prantsuse kõrgklassi musternäidisest, kelle maailm pööratakse pea peale, kui ta palkab enda hooldajaks noore, elurõõmsa, mustanahalise, moslemist eksvangi (Omar Sy). Kahe mehe koostööst saab alguse sõprus, mis ületab kõik sotsiaalsed, varalised ja muud barjäärid, mis nende vahel on.“
No nii... tüüpiline prantsuse film, millele on üritatud sügavamõtteline sisu anda, sellised olid minu esimesed mõtted. Ka filmi nimi ei tekitanud isu minna suurde kinno ja maksta raha filmi vaatamise eest. Sellel hetkel ei olnud filmil minu joaks mingisugust väärtust. „Raharaisk,“ mõtlesin.
Ometi läksin ma kinno.
Tegelikult oli see aga kõigi aegade parim film, mida ma üldse näinud olen. Seal ei ole eriefekte, verd ja tapmist aga seal on sõprust, inimlikkust ja elulikkust. Ma ei kujuta ette kui peaosas Francois Cluzeti asemel oleks olnud keegi teine, näiteks Vincent Cassel. Või kui Omar Sy poleks seda rolli vastu võtnud, siis kas Djimon Hounsou või keegi teine oleks selle nii hästi välja mänginud, nagu see filmitegijatel praegu välja tuli?
Tulin kinost välja, istusin autosse ja sõitsin kodu poole. Ja siis sain ma aru, kui küüniline ja pealiskaudne ma hinnangute andmises olin. See, millest ma aru sain, on see, et me muutume tänapäeva multikultuuris millegipärast pealiskaudseks. Mainstream viib meid kaugemale tajuvuse ääremaale, sest peale välise kesta me ei näe midagi, kui meile seda just nina alla ei topita ja punaseks ei värvita. Massiline stereotüüpide ja eelarvamuste välja karjumine loob kujutelma, et iga võõras värv või nägu või religioon on oht kõigile ja kõikjal.
Minu isiklik arvamus filmi edu kohta on selle sisu ja näitlejate ideaalne sobivus multikultuursusesse. Film ise kannab selget päevapoliitilist ja kultuurilist sõnumit – ära anna kergekäeliselt inimesele hinnangut tema päritolu järgi. Aga märkimisväärne on see, et näitlejad kannavad oma isikliku sub-kultuurilise tausta nii sirgjooneliselt kinoekraanile, et peale filmi lõppu on selgelt tunda iseenda väiklust, just sel hetkel, kui tahaks kedagi mingi välise nimetaja järgi liigitada kategooriasse „seda pole meile vaja“ või „sellega kaotame oma rahvusluse“.
Ma vaatasin korra iseenda ümber, vaatasin oma sõpru ja omaenda sub-kultuuri. Oma päritolu identifitseerimine võib käia meil vaimselt või ajalooliselt üle jõu, sest reeglina me ei suuda oma juuri kaugemale uurida kui aastatesse 1800, harvem kaugemale. Aga mida ma leidsin, on see, et täna on mul sõpru, tuttavaid, kliente ja koostööpartnereid väga erinevatest maailma nurkadest. Kui ma annan hinnangu, et üks või teine rahvus on „joodikud“, „vägistajad“ , „terroristid“, annan ma sellisel juhul meelevaldse hinnangu automaatselt ka nendele inimestele, keda ma tunnen ja kes on minuga seotud, nii eraelus kui äriliselt. Ka Bullet Express & Logistics kontoris on kõik inimesed erinevad, me eristume ka arvamuste poolest. Mu kolleegid tekitavad minus samasugust tunnet nagu tekkis Francois’i ja Omari vahel. Isegi kui see tunne ei ole nii tugev nagu filmilinal tekkis, siis ikkagi ei saa ma just selle pärast üldistada värvi või religiooni pärast, ükskõik kas ta asub Eestis või Lõuna-Ameerikas.
Peale kohaliku turu ekspordime me oma teenused nii ELis kui väljaspool. Kuid me saame pakkuda esmaklassilist ajakriitilist ja ajalise garantiiga kullerteenust ainult tingimustel, et me mõistame oma kliente (ja nende kliente), ükskõik kus nad siis ka ei oleks ning usaldame oma partnereid tegema tööd, mida on vaja teha. Vägistajad, tapjad, vargad ja lihtsalt lollid (nimekirja võib igaüks oma peas jätkata lõputult) on värvi- ja usuülesed – neid on igast rahvusest ja igast usust – see on käitumuslik hälve, mida esineb kõikides kultuurides ja sub-kultuurides. Seda võis alles hiljuti näha ka Delfist, kus avaldatud autokaamera salvestusest võis näha ja kuulda täiesti eestikeelse „KIA-Superhero“ ärplemist... Kas siis kõik eestlased on samasugused nagu see kurikaga vehklev tegelane? Võib olla tasuks meie kooliharidusse implementeerida kultuuri ja sub-kultuuride vaatenurgad. Ehk siis kuuleks vast 20 aasta pärast ka meie riigikogust ning poliitilisest mittetulundusühingutest kvaliteetsemat juttu, kui tänased peategelased seda võimaldavad.
Ühesõnaga – kui ma poleks seda filmi kinno läinud vaatama, siis just see oleks olnud raha raiskamine.
Bullet Express & Logistics on globaalset kiirkulleri ja projektipõhiseid erilahendusi pakkuv ning tarnekindlusele fokuseeritud ettevõte, mis teostab rahvusvahelist kaubavedu ja eriteenuseid üle maailma.
Autor: Kristjan Puustusmaa
Bestsales.ee toetajad:
