Mis juhtub, kui lukustada müügiinimene nädalaks kottpimedasse ruumi?
Juhtusin hiljuti lugema ühte blogilugu ja tundub lahe jagada seda kõigi bestsales.ee lugejatega. Hea nädalavahetuse lugemine, kuidas müügimees Marken nädal aega kottpimedas ruumis veetis ja milliseid eredaid hetki koges.
"Paari kuu eest läks ühe kolleegiga jutt sinna, et Urmas Sõõrumaa oli veetnud mõni aasta tagasi Tais kolm nädalat pimedas toas. Juba tookord tema intervjuud nähes oli tundunud see päris lahe väljakutse, mida võiks ka ise proovida. Mulle jättis Tai eelmisel aastal väga sümpaatse mulje, nii et sinna minemise vastu poleks mul midagi. Kolleeg teadis aga rääkida, et ka Eestis saab taolist asja teha ja et võib ka lihtsalt mõneks päevaks minna. Tõtt-öelda tunduski see kolm nädalat natuke ekstreemne.
Mõistsin üsna kiirelt, et see on ilmselt kõige jaburam idee, mida olen kunagi kaalunud. Aga mis siis! Selleks et kiiremini edasi areneda, tulebki ebamugavaid asju teha. Enamik inimesi pole elu sees valmis sellist asja tegema. Mõtlesin, et kui Eesti üks edukaim ettevõtja Urmas Sõõrumaa pimeda ruumi rituaali läbis, siis tuleb mul ka minna. Tais ja Eestis toimuvate rituaalide vahel on siiski erinevus sees, aga üldpilt on väga sarnane.
Mis asi on pimeda ruumi rituaal?
Eestis toimuv pimeda ruumi rituaal kujutab endast seda, et inimene läheb ettenähtud ajaks ruumi, kus on täiesti kottpime. Vahel harva käiakse ka kahekesi, aga siis omavahel ei räägita. Lisaks pimedusele on seal ülioluline ka vaikus.
Enne minekut annad ära enda telefoni ja käekella. Kaasa võtad ainult vajalikud asjad, mille hulka ei kuulu ka süle- ega tahvelarvuti.
Pimedas oleku ajal pole lihtsalt võimalik enda lõunasöögist Instagrami uut pilti panna. Sa ei saa ka Twitteris säutsuda, kui hukas Eesti poliitika on. Kaasa võetakse toit, magamisasjad, hambahari ja kaustik.
Ühtegi asja, mis valgust levitab, sinna kaasa ei võeta. Sõbrad küsisid, et kes see kontrollib, kas mul sülearvuti kaasas on. Ega seda ei kontrollitagi, samas keegi ei lähe sinna vastutahtmist. Mu vanaisa arvas, et kui mind pimedalt tänavalt auto pagasnikusse surutakse ja siis nädalaks kuhugi linnast eemale pimedasse ruumi viia tahetakse, siis sellest ma nii elevil ei oleks. Olen temaga selles asjas nõus.
Minu pimeda ruumi rituaal toimus Leesoja talu juures, mis asub Pärnumaal. Leesoja talus elavad väga sümpaatsed inimesed Thule Lee ja Erik Grünberg. Ma otsustasin, et kolm nädalat pole siiski esialgu parim plaan: registreerisin ennast üheks nädalaks. Järjekord sinna on võrdlemisi pikk. Mul veel vedas: ootasin ainult kaks kuud.
Milline see pime ruum välja näeb?
Kohapeal on olemas veekeedukann, voodi, kuivkäimla, laud, tool ja muu taoline. Üleni pesta seal ennast vahepeal ei saa, aga kui nädal läbi on, siis saab sauna. Valida võib Metsa ja Mäe pimeda ruumi vahel. Metsa oma tundus hubasem, mina valisin selle.
YouTube’is on video, kuidas Radari reporter Robert Kõrvits sama eksperimendi läbi tegi. Ta ütleb seal, et oli pool aastat enne julgust kogunud. Ka enne rituaaliga alustamist antud intervjuus on ta veidi ärevil.
Leesoja perenaine näitas mulle, kuhu tulla, kui mingi hädaolukord tekib. Kui seal pimedas hakkama ei saa, siis voodi kohal on taskulamp ja selle nn koopa välisuks on küll riivis, aga riiv asub seespool, nii et sealt võib iseseisvalt välja tulla.
Millised hirmud mul tekkisid?
Kõige enam hirmutas mind enne registreerimist asjaolu, et ma ei teadnud, kes see Thule Lee on. Ma ei teadnud, kas ta on pädev inimene, et tema juurde teise Eesti otsa metsa nädalaks ajaks luku taha minna. Võib öelda, et ameti poolest on ta nõid. Ta aitab inimesi sensitiivsete võimete abil.
Väiksena näiteks kartsin ma nii nõida kui ka pimedat. Ma ei tea, kui pikalt oleks pidanud väiksele Markenile seletama, et umbes 20 aasta pärast läheb ta vabatahtlikult nõia juurde nädalaks ajaks pimedasse koopasse. Suure tõenäosusega ei oleks ta seda niikuinii uskunud.
Tagantjärele tarkusena võin öelda, et Thulest paremat korraldajat sellisele ettevõtmisele ei oskaks tahtagi. Jäin temaga väga rahule, ta on äärmiselt sõbralik ja meeldiv inimene.
Väljakutse algus
Pimedas ruumis olin ma nädal aega ehk 19.–25. novembrini. Kohale sõitsin 18. novembri õhtul, vihma sadas ja teed väga näha polnud. Olime Sellitiga eelmisel õhtul tähistanud meestepäeva, kergelt lõbus oli veel olla.
Kohapeal tervitas mind Thule koos oma kahe ägeda koeraga. Üks neist meenutas mu esimest koera Chappyt. Uurisin, kas võin looma pimedasse tuppa nädalaks kaasa võtta, aga seda ei lubatud. Polnud midagi teha, tuli üksi minna.
Enne eksperimendi algust soovitas Thule, kuhu asjad paigutada ja millele pimeduses keskenduda. Üks olulisim põhimõte oli see, et ma midagi endale peale ei sunniks. Teha tuli ainult neid asju, mida ma parajasti tahtsin. Enamasti tähendas see, et ma pikutasin, istusin või sõin. Liigutusi soovitas Thule teha nii aeglaselt kui võimalik ja kõndides tuli käsi ees hoida, et ma ennast ära ei lööks.
Leppisime kokku, et kui nädal on läbi, siis helistab ta kellukest ja ütleb: „Thule tuleb.“ Selle peale tuli mul kiirelt välja liikuda. Vahetult enne äraminekut mainis ta, et kui kuulen kedagi minu nime hüüdmas, aga kellukest kuulda pole, siis ei tohi ma välja minna: sellisel juhul ma lihtsalt kujutan endale hääli ette. Ta ütles, et ühtegi välist häält tuppa ei kosta ja keegi mind sinna segama ei tule.
Selleks hetkeks olin aru saanud, et mingit tavalist nädalat sealt ei ole oodata.
Esimene päev
Alguses küünal põles, otsustasin esimese söömise küünlavalgel teha ja siis küünla ära kustutada. Olin võtnud kaasa vinnutatud liha, valgubatoone, puuvilju ja kiirsuppe. Tagantjärele tarkusena oleksin võinud esimesteks päevadeks midagi muud kaasa teha. Praegu on seis selline, et lähiajal ma kiirsuppi väga näha ei taha. Öeldakse, et pimedas söömisharjumused muutuvad. Muidu olen ma võrdlemisi suure isuga, seal mul isu väga ei olnud.
Esimestel päevadel ma lihtsalt magasin ja vahepeal sõin. Tuba oli mõnusalt jahe ja pime, alguses oli uni väga hea.
Ega seda ei olnud võimalik kindlaks teha, mitmes päev parajasti käsil on. Ainuke meetod, mille peale tulin, oli habeme pikkuse mõõtmine. Aga kuna mul oli habe juba paar päeva ajamata, siis see eriti täpselt aega ei öelnud.
Enne minekut arvasin ma, et pimedas vett valada pole kuigi lihtne. Aga ma harjusin sellega kiirelt ära: ajasin vett maha vaid korra. Ja ka pea lõin ma nädala jooksul ära ühel korral. Usun, et selle statistikaga võib rahule jääda.
Teine päev
Sinna tuppa ei kostnud mitte ühtegi häält. Oli nii vaikne, et kõrvus lihtsalt vilises.
Mingil hetkel tekkis mul isu mandariinide järele. Olin täiesti kindel, et mul on neid umbes 20 tükki kaasas. Tegin toale mitu tiiru peale ja seal reaalselt ei olnud neid. Mul oli muud toitu ka, aga tol hetkel ma lihtsalt väga tahtsin mandariine.
Magasin vahepeal ja proovisin uuesti, aga ikka ei leidnud oma mandariine. Korraks mõtlesin, et ma olen nagu see Margus sealt filmist „Mandariinid“, kes keset sõda ainult oma mandariinide peale mõtleb. Arvasin siis, et ilmselt jätsin need koju, sest sussid ja nõud olin ma juba niikuinii koju jätnud. Õnneks olid seal vähemalt nõud kohapeal olemas.
Kolmas päev
Koopas oli väga palju aega eri asju läbi mõelda. Kuna aasta saab kohe läbi, oli paras aeg väike kokkuvõte teha ja vaadata, kui hästi on mul eesmärkide täitmine õnnestunud. See nädal oli parim aeg ka enda järgmise aasta eesmärkide läbimõtlemiseks ja kirjapanemiseks.
Proovisin võimalikult palju mõtteid üles kirjutada. Kuna seal midagi näha ei olnud, tuli olukorrale läheneda loovalt. Jätsin lausete vahele väga suured tühjad read: kui olin mingi lause lõpetanud, panin pastaka järgmise rea peale, et teaksin, kust jätkata. Kui olin mingi lehekülje täis kirjutanud, tõmbasin lehe servast väikse tüki ära, et teaksin, millistele lehtedele ma juba kirjutanud olen.
Kirjutamisel oli veel see jama, et seal poleks näha olnud, kui pastakas tühjaks saab. Seda kontrollisin ma nii, et tõmbasin pastakaga käe peale väikse triibu ja lõhna järgi otsustasin, kas sealt veel tinti tuleb või mitte.
Ühel hetkel leidsin juhuslikult oma mandariinid üles, siis oli päris hea meel. Toidu maitse ja lõhn on pimedas veel paremad kui muidu. Mõne toidu mälumine tegi üllatavalt palju lärmi, mandariinid ei teinud.
Mulle meenus seal olles hulganisti lahedaid mälestusi kooliajast ja lasteaiast, millele ma muidu mitte kunagi ei mõtle. Mälestused olid väga detailsed.
Neljas päev
Kõige huvitavam osa algas siis, kui olin pimedas juba mõnda aega olnud. Kui alguses oli kõik võrdlemisi musta värvi, siis iga päevaga muutus tuba värvilisemaks.
Inimene hakkab endale sellises keskkonnas alateadlikult värve ja mustreid ette kujutama. Radari reporter olevat seal näinud ansambli Beatles seni avaldamata loo muusikavideot. Mina midagi nii konkreetset ei näinud, pigem olid seal lihtsalt liikuvad mustrid ja maastikud, mis tekkisid ainult siis, kui ma väga rahulikult ühe koha peal olin ning väga vaikselt hingasin.
Olen pimedas istumise kohta nüüd tagantjärele natuke lugenud ja teada saanud, et enamik inimesi hakkab pimedust samamoodi tajuma. Mingil hetkel tundus, et mul on silmad lihtsalt pimedaga niivõrd ära harjunud, et ma näen voodi, seinte ja muude esemete piirjooni. Hakkasin kiiremini liikuma ja käsi ma enam kõndides ette ei pannud. Umbes sellel hetkel ma oma pea ära lõingi.
Reaalsus on see, et näha pole pimeduses mitte midagi ja silmad seal ajapikku nägema ka ei hakka. Inimese aju kujutab seda lihtsalt ette. Ütleme nii, et mu aju oleks toa piirjooni saanud täpsemalt ette kujutada. Sellisel juhul oleksin ühe muhu kokku hoidnud.
Thule ütles, et see, kuidas keegi pimedust tajub, on väga erinev. Visuaalne inimene näeb seal värve, auditiivne kuuleb hääli ja kinesteetiline võib tunda, nagu oleks temaga samas ruumis veel keegi. Mul on väga hea meel, et mulle kordagi ei tundunud, nagu oleks seal pimedas ruumis keegi veel. Samuti on mul hea meel, et keegi mind sinna salaukse kaudu ehmatama ei tulnud."
Kuidas lõppes müügimees Markeni nädal pimeduses ja tema viimaste päevade erilistest elamustest loe Sellit´i blogist SIIN
Bestsales.ee toetajad:
