Lugu sellest kuidas ja miks sai minust bookman Mihkel Muinasmaa

„On olemas miljardeid inimesi, kes suudavad olla produktiivsed ja efektiivsed ühe päeva. On olemas miljoneid, kes suudavad olla produktiivsed ja efektiivsed järjepidevalt 1 kuu. Pole aga olemas nii palju isiksusi, kes suudavad olla järjepidevad, fokuseeritud ja efektiivsed 3 kuud järjest, 13h päevas, 6 päeva nädalas. Distsipliini käib koos järjepidevusega.“ See mõte on aidanud Mihklil müügis edu saavutada.

Jaga lugu:

Kõik algas otsusest, et tahan oma elu ise kujundada. See oli hetk, kui sain aru, et kõik meie ümber on müük. Kuid selleks, et seda mõista, läks päris palju aega..

Esmalt kuulsin Southwesterni raamatumüügist ülikooli esimesel aastal, kui mind kutsuti infotunnile. Mingil põhjusel ma presentatsiooni siiski kuulama ei tahtnud minna - ilmselt olid takistuseks minuni jõudnud negatiivsed kuulujutud ja pühendumine spordile.

Samal ajal valmistus minu kursusekaaslane Joonas salaja suveks. Salaja, sest arvan, et sain teada Joonase raamatumüügi suvest alles sügisel, kui kõik koolis tagasi olid. Sõpra reetis naljakas farmeri päevitus ja natuke võõras enesekindlus ja rõõmsameelsus, mis paistis kohe silma. Eriti sellesse teemasse ma rohkem ei süvenenud, aga nägin kohe erinevust ta toimetustes ja olekus, mida ei sarnastanud enam klassikalisele tudengile.

Ise tegin oma asju edasi - kõvasti trenni, natuke tööd ja olin koolis tubli. Minu suur eesmärk oli 2016. aastal võita Eesti meistrivõistluste kuldmedal kettaheites. Samal ajal astusin ka väikeseid samme oma unistuse suunas olla finantsiliselt ja ajaliselt vaba.

Kuid siis jõudsin ka mina programmi tutvustavale infotunnile ning see keeras minu elu korraks peapeale. Ma nägin, kuidas Ameerika suvi mind elus edasi aitaks, mida kõike ma sellest programmist õpiksin ja kuidas minu ellusuhtumine juba on väga sarnane sellele, kuidas SW-s asju tehakse. Samas mind valdas hirm.

Esimest korda elus pidin mõtlema, mida ma PÄRISELT oma eluga teha tahan. Siiani olid minu suved olnud staadionil! Ma olin segaduses, kurb ja rõõmus ja kõike seda samal ajal, sest tegelikult jõudis mulle kohale, kui palju põnevaid võimalusi ma olen ohverdanud spordi tõttu, mõtlemata, kas see on tõesti õige suund minu elus! Ilmselt oli kuni selle hetkeni, sest samad printsiibid, mis spordis edu tõid, on aidanud mind ka ettevõtjana.

Sisimas teadsin väga täpselt, milline inimene ma tahan tulevikus olla, aga esimest korda pidin tunnistama, et ma ei ole väga palju teinud selleks, et jõuda sinna, kuhu arvasin ennast kuuluvat. Mul oli lihtsalt alati see tunne, et minust saab edukas inimene - ma tahan olla ettevõtja, kes on rahaliselt vaba ja hea tervisega. Ma tahtsin, et mul oleks võimalik reisida kõikjal maailmas, et mul on lahedad sõbrad ja suudan mõjutada paljude inimeste elusid positiivselt… Kõike, mida unistades suudad silme-ette manada.

Hirm ei kadunud kuhugi ja see sundis mind oma juhendajaga mitmeid kordi kokku saama, seni kuni sündis otsus minna!

Minek! 95kg mürsik, kes ei oska inglise keelt valmistub tiimiga suveks!

Ma olen siiani hästi tänulik Madis Pajole, kes ei andnud minu suhtes kohe alla, vaid uskus minu potentsiaali ja aitas mul jõuda loogilise otsuseni.

Kui otsus oli sündinud, tegime aktiivset tööd minu suve ettevalmistusega - lihvisin oma nõrkusi ja hirm hakkas kaduma. Välgu kiirusel oligi kevad möödas ja mina valmis koputama oma esimesele uksele Utahi osariigis, linnas nimega Sante George, mis asub põhimõtteliselt keset kõrbe.

Tegelikult oli minu jaoks esimene suvi vaid 2 kuud, tavapärase 3 asemel, sest Eestikatele oli vaja minna võitma! Seda küll ei juhtunud, sest ma ilmselt polnud mentaalselt valmis. Läks hoopis nii, et see oli minu kettaheitja karjääris üks kehvemaid võistluseid üldse! Peale ideaalset proovikatset, mis oleks andnud tõenäoliselt võiduväärilise tulemuse, lagunes mu tehnika ja sisemine pinge kasvas iga heitega - tajusin sisimas, et need võivad olla minu viimased eestikad…. Juhtuski nii, et võistluskatsed olid alla igasugust arvestust ning kokkuvõttes viies koht.

Kuid mul ei olnud võimalust pikalt kurvastada, sest juba samal õhtul pidin Ameerikasse lendama - 2016. aasta 3.juuli õhtul puudutasid minu tugevad heitjajalad esimest korda Ameerika maad.

Esimene päev olin töövarjuks ja ise tööd ei teinudki. Mäletan, et oli lahe päev ja müüsime mitmele perele ka raamatuid. Endiselt on hästi meeles hetk, kus õhtu lõpus jõudis mulle pärale, et manager teenis see päev rohkem kui 500 dollarit, mis minu peas oli võrdeline nelja tööpäevaga metsas, koos mootorsaega. Polnud paha algus Bookmani karjäärile!

Esimene nädal tegin 300 kontakti ja müüsin 1 raamatu - kokku 48 dollarit kasumit, seda peale 60h tööd! BOOM! Milline success! Ma ei teinud sellest välja teise nädala laupäevani, kui tekkis selline “MIDA ma siin teen?” moment, kas ma sellist suve tahtsingi? Ma olin täiesti läbi, emotsionaalselt oli väga raske tööd edasi teha, aga siiski leidsin endas jõudu päev lõpuni teha ja peale seda päeva kohtusin veel paljude lahedate peredega.

6. nädalal müüsin juba 14 kliendile ja teenisin 2200 dollarit - tundsin, et ma suudan kõike.

See tunne, mida kogesin 6.nädala lõpus kaalub ilmselt üle väga paljud minu sportlikud võidud.

Edasi möödus suvi väga kiirelt. Tundsin iga päev, kuidas ma õpin ja arenen. Kiiresti hakkas mulle meeldima see, kuidas pidin oma edu välja teenima, sest USAs olles loeb vaid suhtumine ja töökus. Esimene suvi kokkuvõttes ei olnud minu jaoks meeletult raske, sest mul oli nii suur soov hästi teha. Tundsin, et see on minu võimalus! Ma õppisin enda kohta väga palju. Sain teada, mis on minu nõrkused ja tugevused - mul ei olnud neist varem tegelikult aimugi! Nautisin seda, kuidas ma sain iga päev töötada oma eesmärkide nimel 13h ja enamgi, isegi kui see vahel oli emotsionaalselt väga raske. Suur aitäh mu emale, kes mind toetas. Siiani mäletan neid kirju, mis omavahel kirjutasime. Esimest korda tekkis tunne, et ma saan oma vanematele midagi tagasi anda. Pingutasin kõvasti ja kuulasin õpetusi, sest ma teadsin, et ma ei suuda mõelda paremat süsteemi raamatute müümiseks kui eelnevad 160-aastat müügikogemust, mis meie ettevõttel on.

Juhtuski nii, et mul tuli suvi hästi välja, saavutasin endale püstitatud eesmärgid ja rohkemgi veel. Sain juurde palju enesekindlust, häid sõpru, toredaid mälestusi ja suurepärase Ameerika kogemuse. Uhke oli olla Bookman! Mind valiti tagasi ja tulid ka teine ning kolmas suvi....

3.suvi, olin organisatsiooni juht, müüsime ligi 160 000 dollari eest raamatuid.

Miks ma ikka veel raamatuid müün?

Lühike vastus on, et ma tahan olla ühel päeval multimiljonärist õnnelik pereisa, kellel on hea tervis ja põnev elu ja ma usun, et Ameerika suved aitavad mind sinna!

AVERAGE IS A FAILING FORMULA!! See pole mina.

Olen proovinud seda mõtet alati meeles pidada. Edukaks saamine ei ole ole raketi ehitamine. Lihtsalt peab olema nõus tegema neid asju, mida ebaedukad inimesed teha ei taha. Selleks, et jõuda kuhugi on vaja distsipliini ja eneseusku. Mulle meeldib mõte, mille sain Hardo Hansari käest, kes on aastaid edukalt raamatuid müünud:

“On olemas miljardeid inimesi, kes suudavad olla produktiivsed ja efektiivsed ühe päeva.

On olemas miljoneid, kes suudavad olla produktiivsed ja efektiivsed järjepidevalt 1 kuu.

Pole aga olemas nii palju isiksusi, kes suudavad olla järjepidevad, fokuseeritud ja efektiivsed 3 kuud järjest, 13h päevas, 6-päeva nädalas. Distsipliini käib koos järjepidevusega. “

Loe Mihkel Muinasmaa blogi SIIN