Raimo Ülavere • 6 oktoober 2019

Kõik on hästi, kuni saabub pinge...

Kõik on hästi, kuni saabub pinge – see võib tulla erineval moel, kas tulenevalt kehvast sooritusest, teiste hinnangutest vms. Siis me läheme, rahvakeeli öelduna, närvi, hakkame rapsima ja sahmima ning liigutused, sõnad, tegevus muutuvad konarlikuks ja rabedaks. Ning olemegi soorituse vussi keeranud.

Ent ehkki seda juhtub, pole see sugugi enimlevinud viis, kuidas meie pea meid alt veab. Enimlevinud viis on sootuks teistsugune ja vahel ka raskemini tuvastatav.

Valime passiivsuse

Me valime passiivsuse. Ehk anname mentaalselt alla. Ja see käib nii: reeglina eelneb alla andmisele väline impulss, mis käivitab emotsionaalselt tugeva pingeolukorra. Selleks võib olla spordirajal konkurendi möödumine, ootamatu tagasilöök keset võistlust või tööelus ülemuse ebaõiglasena tunduv kriitika. Enamasti on see seotud ka meie poolt sündmusele, võistlusele, olukorrale liiga kõrgete ootuste seadmisega. Ning selle asemel, et valida võitle või jookse (kui mõistuse poolel ehk oma tegevusplaanis püsida ei suuda), valime me … kangestumise. Ehk sisuliselt teeme sama, mida saakloom, kes on kiskja hambu sattunud ning pääsu enam pole.

Mentaalne “surnu teesklemine”

Muidugi ei teeskle me surnut sõna-sõnalt. Me ei viska füüsiliselt pikali ja ei jää sinna liikumatult lebama. Küll aga teeme seda mõttes ja mentaalselt. Öeldes pärast tugeva välise hoobi saamist endale näiteks asju nagu: täna pole minu päev; las ta läheb, ta ongi tugevam: ahh, see ettekanne polegi nii tähtis; see projekt-töö ei tähenda mulle tegelikult midagi; ma niikuinii teen ainult raha pärast jne. Me muutume passiivseks, nii vaimselt kui füüsiliselt. Kusjuures tavaliselt me ei lõpeta tegevuse tegemist koheselt, vaid reeglina kulgeme ikka lõpuni. Tehes seda aga justkui ilma igasuguse emotsioonita. Tuimalt. Ahh, las minna…

Kangestumine toimub sadades organisatsioonides

Ent passiivsust ja “kangestumist” pole näha ainult spordis. Sadades organisatsioonides teevad seda tuhanded inimesed iga päev. Käivad tööl. Erinevad uuringud ütlevad, et inimesed panustavad tööl heal juhul 40-60% oma võimekusest. Sest nii on emotsionaalselt lihtsam toime tulla. Pole vaja nina välja toppida, end ebamugavatesse pingeolukordadesse panna, pole vaja ka liiga palju ülemuse nina alla sattuda ja üldse on mõistlik olla pigem keskmike seas, kui pingutada ja riskida tagasilöögiga. Passiivsust, isegi kui see on kannatamine, tundub mõnikord lihtsalt kergem ära taluda.

Loe seda artiklit täies mahus Raimo Ülavere blogist SIIN

Jaga lugu:
BESTSALES UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad bestsales uudised igal nädalal enda postkasti.

Bestsales.ee toetajad:

Aira Tammemäe
Aira TammemäeBestsales.ee toimetajaTel: +372 502 5548
Kaspar Kitsing
Kaspar KitsingReklaamimüügi projektijuhtTel: +372 569 549 79
Maarit Eerme
Maarit EermeBestsales.ee juhtTel: 51 44 884